Viimane päev Home Hillis

Currently playing in iTunes: No Good 4 Me by DJ Oxide & MC Neutrino ft So Solid Crew

15.10.2008, Home Hill, Queensland, Austraalia

Täna on siin kandis iga asi viimane — viimane tööpäev, mille puhul küll lilli ei antud, aga kätt suruti ja edu sooviti. Viimane palgatsekk, mille lahtivahetamisel sain esimest korda tunda oma peos 100 dollarilist. Viimane poeskäik, mille maksumus oli natuke üle viie dollari. Ja viimane pesupeemine. Viimast korda tunnen siin kanepisuitsu lõhna. Viimast päeva tegin siin süüa. Kõige rohkem on mulle siiani meeldinud see hostel — selle õhkkond, selle inimesed, selle asukoht, selle arhidektuur. Caboolture seltskond oli muidugi üle prahi, aga see on ka teine asi — seal olime ju kõik koos nagu sukad ja saapad :). Ja puudust jään tundma siinsest loodusest — hommikusest bussisõidust suhkruroo ja karjamaade vahel, taamal mäed terendamas. Ja märkidest mürgistest ussidest — küll nende nahast, nende surnud liigikaaslastest. Kas ma olen teile ütlenud, et ma korjasin meloneid küll poolteist nädalat, aga selle aja jooksul oli mul 3 kokkupuudet brown snakega (maailma mürgiseimate usside edetabelis nr 2)? Jah — kõigepealt leidsin ühe täiesti kõdunenud laiba, siis leidsime suure tüki nahka ja kolmas kord oli samuti õnnetult hukkunud ussikese laip. Ja sama aja jookul kuulsin ma kahest juhtumist, kus uss oli inimest hammustanud! Niiet ma olin väga ussirikkas kohas. H. rahustuseks võin ma öelda, et kuigi usse on kõik põllud täis, nad siiski kardavad inimest ja vastupidiselt juttudele nad sind taga ajama ei hakka — lihtsalt kui sa oled nende territooriumil ja nad tunnetavad ohtu, siis nad hüppavad ja hammustavad reiest, põlvest jne. Kuigi nad on väga mürgised, siis annus on niivürd väike, et kohese abi järel saad haiglast järgmisel päeval välja. Ja töökoht maksab sulle haiglas oleku ajal palka 😉 Muidugi ei tohi jääda ootama, et kas oli nüüd ussike või mitte — muidu juhtub nii nagu meie supervisori tädil, kes ei olnud kindel, kas oli uss ja jäi ootama, et mis juhtub. Lõpptulemusena oli ta intensiivis, sest neerud ei töötanud enam, aga tädike siiski suudeti päästa.

Palju hullemad lood on siin igal pool ujumisega — eksju, ma olen troopilises vööndis, aga ujuma minna ei saa! Miks? Sest ookean on täis jellyfishe, mis kõrvetavad nagu väikesed põrgulised. Kui juhtub, et saadki kõrvetada ja abi pole käepärast — kuse endale kõrvetatud koha peale, muidu võid ära lämuda, sest hingamisteed lähevad paiste. No kui ookeani ei tahagi minna, siis kraavid ja jõed on muidugi teine teema — seal on krokodillid. Minu Home Hillis olemise ajal kadus ära üks vanamees. Arvatakse, et krokodillid pistsid kinni, seega ametivõimud “arreteerisid” kolm krokodilli ja tegid neile läbivaatuse, et kas on inimese osasid nende seedekulglas. Vastust ei ole veel teada, aga kaks krokodilli lasti tagasi vabadusse, seega nemad ei maiustanud keelatud viljaga. Ma ei mõtle neid arreteerimise ja vabadusse laskmise jutte välja — nii nad uudistes ise räägivad!

Niiet kokkuvõttes — kui asud idakaldal kõrgemal, kui Airlie Beach — parim koht ujumiseks on bassein.

Homme söön siin rõdul viimast korda hommikusööki ja lähen viimast korda linna peale, et osta bussipiletid Sydneysse. Sest helistasin täna tööagentuuri ja nad teatasid, et kuigi nad ei ole veel vastust saanud selle töö koha pealt, siis neil on pakkuda mulle ka muid töid ja mõttekam oleks, kui ma oleksin Sydneys. Ei ole vastu. Kuigi Sydneys on hetkel kevad ja sooja 20 kraadi ringis — temperatuuri vahe 10 kraadi :P.

Hirmutav on natuke 3 päevane bussituur mööda Austraalia idakallast ülevat alla — Sydneys ei oota ju mind midagi ega kedagi. Mina küll ootan Burgerliciousi taimetoidu burgerit gaseeritu apelsinimahlaga 😉 Ja ehk saan kokku seal juba esimese era ajal leitud tuttavatega. Ja pooleteise kuu pärast maanduvad sinna veel ühed tuttavad eestlased. Steveriino ja Raulito siit veel puuduvad! 😉

Kohtume Sydneys!

Eelviimane tööpäev

14.10.2008, Home Hill, Queensland, Austraalia

Täna ütlesin farmis ära, et homme on viimane päev, olgu siis homme õhtaks tsekk välja kirjutatud. Noogutasid, mis muud neil üle jäi. Prantsuse kutid tegid sama nalja.

Täna oli jälle sama jama, kivimelonid. Tahtsin smoko ajal helistada agentuuri, kes mulle Sydneys tööd lubas, et kuidas asjadega lood on, aga kurat, aku sai tühjaks. Pean homme helistama, siis saab teada, kas sõidame Brisbanesse või Sydneysse.

Austraalias on kaks suurt bussifirmat – Grayhound ja Premiere. Ekslikult räägitakse, et bussiga reisida on kallis — Grayhound on kallis – st kallim, kui rong ja vahel ka kallim, kui lennuk, aga Premiere on odavam, kui näiteks rong. Bussiga on selles suhtes parem reisida, et iga paari tunni tagant peatutakse nn comfort stopis, milleks on tavaliselt mingi bensukas-kiirtoidurestoran, kus saab vetsus käia ja süüa osta. Miks ma seda räägin? Sest täna vaatasin, et rongiga Home Hilist Brisbanesse on 187 dollarit, aga Premieriga 160 dollarit — seega läheme bussiga. Kuigi Tilt Trainiga on tore sõita, aga ikkagi 😉

Täna töölt tulles vaatasin, et sõidame üle Kanaka oja — hoidsin hinge kinni, et äkki paneme kogematta suure pauguga kanakasse… Ja pea igal hommikul sööb tee ääres kakaduude parv 😉 Onju ilus elu!

Currently playing in iTunes: Тоска by Dima Bilan

Ülla ülla ;)

Õige — kivimelonid!

13.10.2008, Home Hill, Queensland, Austraalia

No tänane kino oli draama kanti kiskuv. Nimelt meie juhendaja, kes eile vara ära läks, tuli täna tööle kurjalt. Kõigepealt siis kärkis niisama, siis said kõik prantslased sõimata teemal, et üksapuha, kui aeglaselt me ka ei läheks, nende jaoks on ikka liiga kiire. Et kas nad tahavad seisva traktori järel korjata!? Seda kõike räägiti siis ärritunult ja kõva selge häälega. Juhendaja on 60 aastane mees, kes pidevalt tuletab meelde, et on 28 aastat korjanud kivimloneid ja teeks meile kõigile kiiruse pealt ära. No kui 28 aastat lihaseid treenida, siis ma ei kahtlegi, aga 17.50 tunnis ja 6 päevalise kogemusega ei hakka keegi sul kiiresti liigutama, vana. Daa!

Natuke aega hiljem laskis juhendaja traktori seisma jätta ja läks ühe prantuse kuti juurde ning sõimas selle läbi, et see ei korja piisavalt kiiresti. Kõik olid üllatunud, et miks nüüd see siis tuli, et kõik töötasid ju korralikult ja keegi maha ei jäänud… Müstika.

Pool tundi hiljem jäeti jälle traktor seisma ja teatati, et nüüd hakkame korjama 2 korda kiiremini. Mis meil üle jäi, kui joosta traktoriga kaasa. Kohutav. Õnneks peale paari tundi sai vana aru, et ta idioot on, vabandas prantslase ees ja korjasime taas normaalse tempoga edasi. Vat see on, kui oma probleemid põllule kaasa võtad.

Päeva lõpuni oli kõik ok, kuna hommikul oli suhteliselt pilves ja pärastlõunal oli jahtutav tuul, mis mind päeva lõpuks taas näost ära värvis…

Homme jälle sama jama. Eks näis, kuidas show välja kukub…

Kaks päeva veel, siis on suurlinna poole tee 😉

Pühapäev kivimelonitega

12.10.2008, Home Hill, Queensland, Australia

Ei saanudki kapsikume korjata! Ikka same old, same old rockmelons. vähemalt nägime, kuidas 2 emu üle põllu jalutasid, agu nad just don’t care.

Aga kino oli hea!

Nimelt oli meil tööl 3 nepaali kutti, kaks vanat olijat, 1 uus. Nad olid üle elanud autoõnnetuse eemisel päeval — ühel korea tibil kaelaluu puruks jne… No ja siis see kõige uues nepaallane, uus, teatas peale tunnikest, et temal on paha olla. Tal lubati ära minna. Siis teatas kohe teine kah, et temal on kah autoõnntsest halb olla ja läks ära lausega “I thought I could do it, but I can’t,”. Siis jäi üks. Pool 12 teatas tema, et temal on halb olla ja ka tema peab lahkuma. Ja läkski. Asemele toodi 2 uut prantuse kutti, kes olid alles lennukist välja astunud – valged kingad ja puhtad riided, seljakoti küljes Air France lipakas lehvimas. Vaesekesed. Kuna meie juhendaja pidi kiiruga kusagile minema, siis traktorijuht oli ka meie juht.

Traktorijuht on muhe 35-40 aastane vana, kellele on suur paks habe ja kes vahel smoko ajal sööb apelsini — lõikab selle neljaks ja siis hammustab sisu ära ning lükkab apelsini kiud peoga habemest ära 😛

Kuna traktorijuht on tasakaalukas onu, siis terve päev oli suht lebo, jalutasime traktorile järgi jne.. uued prantuse kutid kindlasti arvasid, et tegemist on lihtsa tööga 🙂 Oh seda sinisilmsust, kui nad vaid teaks. Kui nad oleksid Klamüüdia käekäiku näinud! Klamüüdia muide ei tulnudki tagasi. Küsisin nepaallase RJ käest, et mis värk taga on, see mainis, et jah, tal polnud huvi tagasi tulla. Kahju — Home Hillis kino ei ole ja Ayri ei hakka ju kah minema… oleks vähemalt töö juures kino saanud.

Ääremärkus — ma pole näinud veel ühtegi paksu parantslast siin! Tundub, et need rahvad, kes ise kokkavad hullult, need pole eriti paksud — pilud, prantslased. Rootslased, inglased jne väga läänestnud riigid on siin… tüsedamad… Pakse eestlasi nägime me Ayris.

Täna tormas siin täitsa hullult — no tuul võtab tuurid üles, siis laseb kohe kiire hooga. Kahjuks töötasime me mullase põllu ääre ja võite arvata, kui tume ma näost välja nägin eks… Ja kuna ma kõndisin kohe traktori kõrval, siis tuli mulle ka traktori üles keerutatud jama näkku… Kui bussi läksin, et koju tulla, küsisid bussis inimesed, kas ma töötan maa all, et ma selline näen välja… Laps naeris ja tegi pilti. Nagu ta ise targem oleks välja näinud.

Homme sama jama.

Laupäev Home Hillis

11.10.2008, Home Hill, Queensland, Austraalia

Blogi tehti korda! Aga sellest hoolimata ma ei viitsinud minna netipunkti, et oma sissekanded üles netti lasta — tegin tööd jälle 9 tundi ja tõesti ei viitsinud. Olete saanud kuu ilma elada, elate veel mõne päeva.

Nagu karta võis, olin ma tööl, korjasime koos Lapse, 2 nepaali ja 1 korea kutiga kivimeloneid (rockmelons). Täna oli tugev tuul, seega oli olek täitsa korralik, tapvalt palav ei olnud. Lihtsam oli ka seepärast, et uus korea kutt oli megaaeglane, nii aeglane, et meie juhendaja, keda ma pole veel kurja häält tegemas näinud, kisas oma hääle ära. Hetkeks kardsin, et läheb kutile kallale! NO aga tõsiselt nagu — kui inimesele räägitakse 10-15 korda, et palun liiguta kiiremini, palun ära rapsi noaga, vaid võta melon kätte ja lõika see 1 korraga läbi, palun otsi meloneid lehtede alt käte abiga, mitte ära sahmi jalaga ning ikka tehake just vastupidiselt… No ajab ju vihale! Kutt jäi kogu aeg meist maha ja kui juhendaja talle appi läks, jäi kutt seisma ja vaatas kuidas juhendaja meloneid lindile paneb — tule taevas appi, milline daun! Ma saan aru, et inimesed on aeglased jne, aga kurat, nii idioot annab ikka olla! Isegi Matilde oleks kiiremini liigutanud ja seda ainult 5 kordse palumise järel. Ma ristin ta Klamüüdiaks.

Homme läheme jälle tööle, sestap aga korjan kapsikume. Lapsega.

Kapsikumid

Currently playing in iTunes: Против правил by Dima Bilan

10.10.2008, Home Hill, Queensland, Australia

See on nii imelik, et paprikat capsicumiks nimetatakse. Nimi nii nakkav ja kõlav, et ma ei kasutagi enam “paprika”, ikka “kapsikum”. Näiteks: Pizza Huti pirukad, mida nad nimetavad ekslikuks pitsadeks, sisaldavad nii palju kapsikume, et terve pitsa maitseb nagu värske murumultsh.

Täna korjasin Lapsega koos kapsikume, hea lihtne ja lühike päev — 3,5 tundi vaid. Jäi aega netti minna ja üles tõmmata Fraseri pildid — jah, võite neid näha Flickrist, lisaks veel Virtuaal.comi saata kiri palvega mu blogi andmebaasi vigur ära parandada, et ma saaks blogi üles laadida ja leht avatud oleks ning maha tõmmata ehk varastada Dima Bilani uus plaat. Dima pole kunagi nii hästi kõlanud! Kutt on häält treeninud! Ja laulud on head, Timbaland on poissi harinud.

Homme jälle tagasi melonifarmis, Laps tuleb sedapuhku kaasa. Hea ikka, kui tööd saab teha, seda kiiremini saab siit ära ;), aga kui me jälle peame meloneid käperdama, jooksen mina ennast nuttes vastu emu* surnuks!

Juba paaril korral on mulle saadetud arupäring, et millal ma tagasi jõuan. Toohoh!! Kes on rääkinud, et ma tagasi tulema hakkan? Jah, ma ei jää siia elu lõpuni, kuid lähikuudel ei ole mul plaani tagasi tulla depressiivsesse Eestise, ma olen liialt positiivsuse ja päikeepaistega harjunud, et tagasi tulla vihast nõretavasse mõttetusse väikeriiki 🙂 Valige Savisaart ja nutke oma silmi peast välja, mind te seal niipea ei näe!

Asi, mida ma teile ei ole veel rääkinud — mulle pakuti nädal tagasi väga head töökohta! Õigemini küsiti, kas ma oleksin huvitatud ja kas asukoht sobib — asukoht on siis Põhja-Sydney, North Ryde. Nädala pärast peaksin teada saama, kas minust ollakse ka huvitatud — nimelt siis agentuur valis mu välja, firma, kelle jaoks ma peaksin tööle hakkama (VÄGA suur ja tähtis ;)) peab minu kandidatuuri kinnitama. Seejärel tahavad nad mind näha ja intervjueerida. Ma ei tea, kuidas mul läheb, kuigi ma vastan täielikult nende nõudmisele 🙂 Töö on lepinguga ja olen sellega seotud 4 kuud. Palun hoidke mulle pöialt 🙂

Vahet pole, kas saan selle töö, suuremasse linna (Sydney või Brisbane) läheme me Lapsega niikuinii. Farm, kus ma töötan, lõpetab töö paari nädala pärast — kui ma sinna firmase ei saa, siis olen ma siin veel 2 nädalat, kuni tööd on, seejärel lahkun. Muidu aga lahkume nädala pärast Tilt Trainiga Brisbanesse ja sealt Sydneysse.

******
Töö juures on mangopuude vahel vahel nad ikka jalutanud.

Halvim päev, eva’

09.10.2008, Home Hill, Queensland, Australia

OH MY GOD! ICH BIN EINE HURE! SASSII HUJA BLJAT! VOI VITTU! MERCI! NI HAU MA! KONICIWA! TIGEL! TACK!

Täna korjasime rockmeloneid. Uus põld ja esimene korje — kolm tundi me sörkisime traktoril järel ja puudutasime kõiki meloneid. No tegelt pidime me kõikide vart õrnalt sikutama, et teada saada, kas melon valmis on, aga ma sain esimese 15 minutiga aru, et sellele põllul ei ole valmis meloneid, aga mägisin farmeriga kaasa ja lootsin, et äkki mõni melon, mis ei ole käärima läinud või ei ole muud moodi värdjas, ikka tuleb. Peale kolme tundi, mis koosnes kolmest vaost, kolmest ühe tunnisest küürakil olemisest, lõppes lõpuks meie tööpäev. Ma ei saanud aru, kas nad meelega mängisid lolli või ei olnud meile muud tööd anda — hommikul korjasime vanalt põllult ja kõik oli äge, piiskagi pritsis korraks, aga peale lõunat läks asi jube naeruväärseks kätte ära.

Sokiti, et homme on vaba päev, hosteli onu pani mu uude farmi, lähen koos Lapsega kapsikume (paprika) korjama.

Halvim päev, eva'

09.10.2008, Home Hill, Queensland, Australia

OH MY GOD! ICH BIN EINE HURE! SASSII HUJA BLJAT! VOI VITTU! MERCI! NI HAU MA! KONICIWA! TIGEL! TACK!

Täna korjasime rockmeloneid. Uus põld ja esimene korje — kolm tundi me sörkisime traktoril järel ja puudutasime kõiki meloneid. No tegelt pidime me kõikide vart õrnalt sikutama, et teada saada, kas melon valmis on, aga ma sain esimese 15 minutiga aru, et sellele põllul ei ole valmis meloneid, aga mägisin farmeriga kaasa ja lootsin, et äkki mõni melon, mis ei ole käärima läinud või ei ole muud moodi värdjas, ikka tuleb. Peale kolme tundi, mis koosnes kolmest vaost, kolmest ühe tunnisest küürakil olemisest, lõppes lõpuks meie tööpäev. Ma ei saanud aru, kas nad meelega mängisid lolli või ei olnud meile muud tööd anda — hommikul korjasime vanalt põllult ja kõik oli äge, piiskagi pritsis korraks, aga peale lõunat läks asi jube naeruväärseks kätte ära.

Sokiti, et homme on vaba päev, hosteli onu pani mu uude farmi, lähen koos Lapsega kapsikume (paprika) korjama.

Magus pipar

Kui ma oleksin vitt, oleksin ma maguspipravitt.

08.10.2008, Home Hill, Queensland, Austraalia

Tänane päev tõi minu ellu teadmise, et kuu aja pärast on siin kandis 35 kraadi kuuma. Ei ole tore teada. Lisaks oli meil siin ka palgapäev — sain rasvapõletuse eest raha, seega sai limpsi ja jätsi osta.

Aga korjasin ma täna lepinguga magusat pipart – hästi lõhnavad vennikest teised, ilusad kah silmale vaadata. Ja farmerile (naine) ma visa kah meeldisin — justustas muga kogu aeg, ei last töödki teha. Kena tibin oli, mingi 30-ne. Rääkis, et kuumaks läheb ja Whitsunday Islandit igatss ta kõige rohkem, kui ta kaks aastat Londonis elas. Mees tal käis Aafrikas tuuril, tema tundis puudust teistest kohtadest. Tore teada. Üldiselt oli tore koht, aga paaritunnine lõuna, mille jooksul ma isegi unne suiksin, ei teinud rahakotile head.

Täna sain siis melonifarmist raha — tsekina. Arvasin, et jube jama selle asjaga, aga ei olegi — hostel vahetas ilusasti ümber ja asi oli Juhan.

Homme lähen vaatan, kas neti kusagile saab, kaua ma ikka arvutisse kirutan — asi vaja netti üles lasta.

Honeydew laps

Currently playing in iTunes: Beautiful (Calderone After Hour Mix) by Mandalay

07.10.2008, Home Hill, QLD, OZ

Nüüd on taas kätte jõudnud aeg öelda: “Same shit, different day”. No tegelt ei ole mitte täielikult sama sitt — täna korjasime lisaks kivimelonitele jaanalinnu mune meenutavaid meloneid, mida kutsutakse honeydewdeks. Või nagu kohalikud inimesed, kes neid korjanud on — fucking honeydewd. Väga raske on vahet teha, milline on toores, milline mitte, lisaks on neil tihedad suhteliselt kõrged lehed, seega põllule peale vaadates treenitud silm neid ei näe. No ja ma siis jooksin traktoril järel, nuga pihus ja lootsin et ma mõne honeydew kätte saaks. Sain. Aga kohutavalt raske päev oli — täna ma kindlasti kaotasin kõige rohkem pekki… Seega idaalne päev.

Tööpäeva lõpus sai õlut, jälle ja supervaiser rääkis, et kui siin sadama hakkab, siis tipphoaajal, veebruaris sajab nii, et maal ja taeval ei ole vahet, kraavist saab jõgi, põllust saab meri ja savisaarest ei jää midagi järele. Wishful thinking.

Homme on mul sellest farmist vaba päev, seega töötan mingis Johnsoni farmis, ei tea, mida ma seal teen :S

Lihased hakkavad korda saama.