HUA korda 2
28.12.2008, Mildura, Victoria, Austraalia
Vastus: jõulud. Ahahhaha!
Mul on töö juures tekkinud austaja — pisike india kutt, kes räägib minuga tühjast-tähjast, aitab mind, isegi siis, kui abi vaja ei ole ja hoiab muidu minu vagude ligidusse. Ta nimi on Harry või Aari vms.
Terve ilus nädal on mööda saadetud töötades. Ainuke vaba päev, 25, Jõulupäev. Aasta Tähtsaim Päev, 26.12, siin Boxing Dayks kutsutav, möödus samuti töötades. Väga ilus päev oli. Et sai isegi ilma Stockholmita hakkama, mis muidugi tähendab seda, et iga aasta 26. detsembril hakkame me nüüd kõik Mildurasse tulema…
Esmaspäeval mekkisin põllul kapsikume, mis oli ilmselge viga — kõht käis kiiremini läbi oma hea 2 päeva.
Teisipäeval ei juhtunud midagi huvitavat — pikk, 8-tunnine tööpäev, sest erinevalt muust nädalast oli ilm jahedam natuke – nii 27 kraadi ümber.
Kolmapäeva oli meil farmis lühendatud tööpäev, korjasime kella 11-ni munavilju, siis istusime shedi maha ja libistasime õllet ning haukasime pizzat peale (mental note – vitupitsa on väga hea, T minna ostma). Jõin 4 õlut ja olin suhteliselt lääpas, aga keegi muidugi sellest aru ei saanud. Ja siis seal munataime kastide juures Harry tuligi, niisama liibus minuga sarnaselt munaviljakasti vastu ja küsis täiesti lambist mu nime, mida ma Austraalias teen, mis keelt ma muidu räägin ja kas mulle Austraalias meeldib. Ma muidugi olin väga üllatund, sest ei saanud alguses aru, et mis see siis nüüd peaks tähendama, aga sain endast jagu ja vastasin küsimustele ära, niipaljudest, millest ma aru muidugi sain. Väga imelik. Muidugi tegi kogu asi Lapsele nalja.
Jätkuvat — hindud haisevad.
Neljpäev oli vaba, tegelesin oma hiiglamapõnevate asjadega ja magasin. Magan ma muide iga päev päeval, lihtsalt et effektiivsemalt aega hävitada.
Reede oli Boxing Day ja Aasta Tähtsaim Päev, meie siiski töötasime. Küll kella poole 1-ni, sest õite palavaks kiskus (37 kraadi).
Laupäeval ei olnud õnneks mingi nõme päev, seega peale tööd, mis lõppes kell 1, sest väljas oli soe (34 kraadi), sain endale lõpuks poest muretsetud rätiku, mida ma teie suurte lootuste kiuste ei sidunud pähe, vaid hoopis näo ette, et sest ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga munataim on kaetud pisikeste tillukeste udemetega ja põõsast natukenegi liigutades hakkavad need udemed lendama ja otseloomulikult leiavad nad tee ninna ja suhu, mis põhjustab suures koguses köhimist ja naise moodi aevastamises (järjest, kuni püksid märjad). Rätik aitab mul tolmust hapniku eraldada.
Pühapäeval oli lootus, et ilm läheb natuke jahedamaks (no nii 25-28, väga külma kah ei taha), sest öösel lõi välku, tibutas ja tormas nagu segane. Aga ei. Hommikul natsa tibutas, siis tuli päike välja ja muidugi siis vana lugu — kell 1 käärid pange, sest niikuradi kuum (34 kraadi).
Te muidugi saate aru, et neid temperatuure ma siin mainin suurima mõnuga, jah. Ega mina ei käse teil seal külma käes kükitada. Tulge Mildurasse karrisid* võrgutama!
Ja lõppu üks suur-suur mure.
Töö juures on meil riiside kogukond käest ära läinud. Andku Karma mulle andeks, aga ma tahaks teha sushit. Nimelt. Meil on smoko 15 minutit, aga riisid jooksevad kohe, kui riisi näkku ajanud, traktori juurde, et põllule minna — niiet nad juba poole smoko ajal tahavad hirmsasti minna kapsikume korjama. Ja oleks see siis vaid smoko ajal! Nii nad käituvad ka lõuna ajal, vaovahetuse ajal jne. ja nad hoiavad nii eraldi, et hirmus. Siiani mäletan, mis juhtus siis, kui ma sattusin kahe riisi vahelise vao valima — mulle iniseti ja vinguti ja uiati ja vehiti kätega, et ma ära läheks — jumala pärast, kui keegi peaks nende seltkonna laiali lõhkuma! RIP.
Ma olen ennast aga vaos hoidnud ja midagi hullu pole juhtunud.
See oli siis üks asi.
Teine asi — nende kostüümid. Just. Kostüümid.
Täiesti haiged inimesed! Nagu ma juba mainisin, siis munataim levitab udemeid. Neil on muidugi selle jaoks lahendus leitud — osad kannavad respiraatoreid ja keevitajaprille, üks on endale teinud maailma kõige koledama värvi ja mustriga riidest torbiku, augud vaid silmade kohal ja üks seob endale kampsuni niimoodi pähe, et kaelaaugust paistavad silmad välja. Lisaks on neil kõigil paksud püksid, joped, mütsid, kindad, saapad. Meestel on jalas paksud sokid, mille peale on tõmmatud sukad, et sokid maha ei vajuks. Täielik komöödia. Türa mina, lumivalguke, IT kutt, ei karda seda kuradi päikest, las põletab, kui tahab. Ja las saada jalad märjaks, kah asi! Mitte kellelegi ei tee päike liiga, mitte keegi ei sure põllul, aga need kuradi riisid käivad ringi nagu tolad, klounid ja ise on nii asjalikud, et süda läheb pahaks! Öäk!
Meie hostelist on 1 koreakas, kes käitub nagu iga teine inimene, seega ma kõiki riise ei vihka, aga ma tõsiselt loodan, et need elu oh-kui-tõsiselt võtvad tegelased leiavad endas motivatiooni ennast ära tappa, nad teeksid endale ja teistele suure teene.
Inimesed — ärge võtke elu liiga tõsiselt! See elu on TEIE! Mitte teie tööandja, panga või kiriku! Elage ise ja ärge muretsege teise pärast! Olge egoistlikud, siis on elu ilus 😉
*********
karri = indu
makaron = itaallane
riis = asiaat
kama = eestlane
Varased jõulud
Hetkel mängib iTunesis: Bobby Valentino – Only Human
21.12.2008, Mildura, Victoria, Austraalia
Mulle täitsa meeldib see mõte, et ma vaid kord nädalas kokkuvõtte teen — nii palju aega jääb järele, et teha muid põnevaid asju! Näiteks poes käia ja magada.
Alustame siis algusest. Nädala alguses meil mittemingisuguseid erilisi väljavaateid tööd saada ei olnud, õnneks oli siiki raha eelmisest nädalast, et üüri maksta ja oodata jaanuari alguses saabuvat tööd — sünnipäev, mis mul on umbes 26.12, oleks olnud küll nutune, aga kes mind teab, siis ma ei pea seda niikuinii, niiet need pisarad ei oleks olnud kibedad.
Neljapäeval, üürimaksmispäeval, küsis hosteli omanik, Peter, et mida v%&**u me siin teeme, et tööd ei tule enne, kui (nüüd siis juba) jaanuari lõpus. Soovitas minna Sheppartoni, et seal pidavat oleme midagi teha, et kõik need inimesed, kes lasti lahti Gavini suurepärasest naelaistandusest, läksid sinna — no sellisel juhul ei ole seal enam mingit tööd, sest kui nad tõesti kõik sinna läksid, siis pole seal mitte 10-15 inimest, ikka 25-30 vist…
Nutt kurgus ja nälg terendamas silme ees, istusin netti ja hakkasin reisi planeerima — eriti nagu ilusaid paiku ei olnud, kõik ajasid sama jama — jõulud ja aastavahetus tulekul jne.. helistagu ma pärast aastavahetust. Kui ma sellel ajal veel elan.
Lootus oli, et Riviera Motel, mille kaudu me saime kõrbe viinamarjastamise töö, võtab meid avasüli vastu, sest me oleme ju nii toredad. Minu suureks õnneks nad täpselt nii arvasidki (samas — miks nad ei oleks pidanudki — me ju oleme toredad). Mitte et sellest veel vähe ei olnud, panid nad meid ka jalamaid tööle, andsid kahese toa ja üüri võtsid 115 (teine hostel 140) dollarit. Unes siiani vahel nutan suurest õnnest.
Töö saime lubaduse peale, et teeme seda kaua ja korralikult — nii paar kuud vast. Täitsa sobib, sest raha on vaja kokku ajada — vastupidiselt meie kehale, meie plaanid kokku ei kuivanud.
Laupäeval siis oli esimene tööpäev — korjasime eggfruiti (eggplanti vili) — kes ei tea, siis see on selline umbes täiskavanud zukiini suurune, libe läikivlilla vili, mis puruks lõigates paljastab vahtkummi sarnase viljaliha. Ja siis veel rohelist paprikat (jäkk, punane on parem).
Iga päev peaksime töötama vähemalt 8 tundi, alustame kell 6 ja pool 3 peaks käärid ämbrisse panema (eggfruitid lõigatakse kääridega taime küljest ära). Palk on vist 16.25 tunnis, enne maksu. Vanad olijad usutlesid, et 1 päev = 113 dollarit, 1 nädal 800 dollarit ümbrikus (kõik seaduslik, ärge minge ennast maksuametisse veel lollimaks tegama).
Mul on uhke tunne kuuluda vähemusse — farmis on 2 suurt gruppi: riisid (asiaadid) ja karrid (indud). Mina, laps ja makaroni (itaalia) tibi oleme vaatet ainukesed valged.
Olen kuulnud ja ise kuuldut levitanud, et hindud on räpased. Mul on hea meel, et ma ma ei eksinud — tule taevas appi, kuidas nad haisevad! Näruse juhuse tõttu sattusin indu kõrvale tööle ja pidin spurtima, et temast ette saada — muidu oleks seal vaos otsad andnud, minu laul oleks olnud laulnud, oleks käärid vakku visanud.
Lõppkokkuvõttes — lõpp hea, kõik hea. Ja farm on ka siiani üks normaalsemaid — sõimata ei saa, kiirust taga ei aeta ja palk makstakse kätte.
Ma olen väljas.
Aa.. üks asi veel — kapsikume korjates tegin uue nalja: Mis ühist on shoppahoolikul ja kristlasel?
Vastus: järgmises sissekandes 😉
Hetkel mängib iTunesis: 112 – Caught Up
14.12.2008. Mildura, Victoria, Austraalia
Õnn!? Õ-õõ-õnn!?
Õnn onkadunud meie õuelt. Kuhu? Me ei tea.
Alustame headest ja lausa sürrealistlikest asjadest:
Esmaspäevast kolmapäevani istutasime täiesti õiges kõrbes viinapuid. Kui ma ütlen kõrb, siis ma ei mõtle kõrbe moodi maastikku, vaid ikka päris kõrbe — liivane pinnas, vilets taimestik ja pallimoodi taimed, mis tuules ringi lendavad.
Nimelt laiendab üks farmer enda viinamarjakasvatust ja on rajanud kõrbesse viinapuuaia — olge mureta, igal pool on kastmissüsteemid (nagu enamike farmides üle Austraalia), niiet viinapuude pärast muretseda ei ole vaja.
Istutamine ise on lihtne — traktor sõidab ees, puurib maasse augu, laseb augu vett täis ja meie kõnnime kolmekesi järel (1 viskab tehtud aug kõrvale viinapuutaime, 2 istutavad) ja topime viinapuu auku, kraabime liiva peale ja vaatame, et taim ikka kindlalt kinni — no oleme nagu kassid, kes lasevad auku, kraabivad mulla peale ja kontrollivad, et kakahais august välja ei tule, kui tuleb, kraabivad liiva veelgi rohkem peale.
Töö ise lihtne, kuid teisel ja komandal päeval oli pisut raske kükitada, sest piimhape oli mürgitanud minu lihased.
Kolmandal päeval me tegelikult ei istutanud, vaid panime istutatud taimedele õmber pabertorbikud, et (arvatavasti) loomad, linnud, tuuled, päike jne ei kahjustaks taime. See oli lihtsam, kui istutamine, aga erinevalt istutamisest oli see tunnitasuga — istutamine oli tükitöö, iga taime kohta 5 senti — teenisin päevas ca 150 dollarit. Komandal päeval ca 130 dollarit.
Istutasin ma kahe kutiga — 1 oli tsiilist ja ta rääkis kogu aeg, kuidas inimesi pidevalt rip-offitakse — nii tööl, poes, hostelis jne.. et selline pikk tegelane, lokkis juustega ja nina vingus. Teine kutt seevastu oli pisike, tõmmu ja prantsusmaalt — tegi korralikult tööd, täpselt sama korralikult ka vingus — küll oli selg haige, küll oli juua vaja, kül oli tuul suur jne… Aga kui teemat muuta, siis ta rääkis asjalikke asju kah — näiteks seda, et Uus-Meremaa on ilusam, kui Austraalia, eriti naiste suhtes (mida ma täitsa usun, aga tema arvamust ma kuulda ei võtaks, sest ta ei paistnud välja just sellist tüüpi kutt, kelle arvamust naiste kohta uskuda. Teate küll, mida ma mõtlen jah). Ja soovitas ta minna kruiisile, mis sõidab Antarktikasse ja tagasi — muidugi mulle see küll meeldiks. Kuigi arvan, et see on sitaks kallis, aga eks näis.
Töötasime siis kolm päeva ja peale seda me tööd enam ei saanud — ei olnud meile midagi pakkuda lihtsalt. Nagu see oleks veel vähe jama, pani meie hosteliomanik niimoodi näkku, et mul on kurk valus!
Nimelt neljapäev oli üürimaksmise päev. Mõtlesinme Lapsega, kas maksta veel 1 nädala eest, või minna sinna hostelisse, mille kaudu me tööd saime… Otsustasime ikkagi siia jääda, et isegi kui tööd ei ole, on siin tasuta nett, mis aitab aega hästi tappa. Seega maksime üüri ära, veel 1 nädalaks.
Tund peale üürimaksmist teatab hosteli omanik, et nüüdsest on nett tasuline — tund päevas tasuta, muidu aga 2 dollarit tunnis! Mida vittu! Kui siia saabusime, siis seletas omanik kallist üürihinda (140 dollarit) tasuta netiga, et hinna sees on limiteerimata tasuta nett. Nüüd aga on hind ikka veel 140 dollarit, aga tasuta netti ei ole. Ei ole ka tööd! Rahunemiseks läks 2 päeva. Eelkõige olen ma solvunud, et niimoodi käitutakse! Tasuline nett!? Hoolimata sellest, et mõned inimesed ei saa isegi messengeri sisse logida, sest nett on nii aeglane! Täiesti haige!
Nüüd olemegi dilemma ees — kas lahkuda siit neljapäeval ja minna teise hosteli, kus võib-olla on rohkem tööd, üür seal on 125 dollarit ja tubades 4 inimest, lisaks on igas toas oma duss, WC ja külmkapp ja loobuda võimalusest töötada jaanuaris veinivabrikus kus on võimalik saada 1000 dollarit nädalas… või igavleda siin edasi, ainukeseks ajatapmisviisiks “Twilighti” raamatute lugemine — 3 on mul juba tegelikult läbi, neljandat, kõige paksemat, hakkasin just täna lugema…
Ohjah, tüütuks muutub kõik see värk siin juba.
Naelapea
7. detsember 2008, Mildura, Victoria, Austraalia
Oli ka tagumine aeg! Peale 2.5 TÖÖhostelis veedetud nädalt saime ka lõpuks, mida me tahtsime — töö. Töötasime viinamarjakasvatuses, panime viinapuudele peale kilet, kinnitasime kile naeltega karkassi külge, et valmivaid marju kaitsta kuuma päikese eest. Töö oli küll lihtne, aga palk oli vilets — 12 dollarit tunnis, mustalt, cash in hand. Iga päev töötasime ca 7, 7.5 tundi. Muusikat ma kahjuks kuulata ei saanud, sest meie nn ülevaataja või boss, Gavin, ütles mulle, et ma ei tohiks muusikat kuulata, sest ma paistan välja “eksinud”, aga ma pole ju. Idioot.
Hea või halb, siiski on see kõik selleks korraks läbi — töö läheb küll jooksvalt välja kuni märtsini, kuid meie — mina, Laps ja meie soomlasest toakaaslane, seda tööd enam ei tee, nimelt lasti meid lahti. Täna õhtul tuli hosteli omanik Peter meie juurde, ümbrikud palgaga näpus ja teatas, et meie seal enam ei tööta, sest töö meile ei sobi. Alguses oli mul suu lahti, üllatusest, siis olin ma vihane ja lõpuks, kui ma aru sain, mis oli Gavini silmis tegelik probleem, ma rahunesin — Gavin on väike inimene, ma ei pea tema pärast ennast ärritama.
Ja tegelikult oli see hea, sest homme alustame uue tööga, mille saime läbi teise hosteli — täpselt ei tea, mida me tegema hakkame, kuid palk on 16.82 tunnis (maksudega) ja kõik on seaduslik — seega on mul võimalik tagasi saada ka maksud.
Elu on hetkel küll tore ja vahva, kuid kuuajaline Sydneys tööootamine on meie kõik säästud tugevalt nulli tõmmanud ja mul kasvavad juba eestis võlad.
Tänase sissekande õpetussõnad: Ärge kunagi usaldage austraallasi! Kuna nad on kõik nii positiivsed ja rõõmsad, siis nad endalegi tahtmatult valetavad olukorra tegeliku seisu kohta, mis viib olukorra loomulikult veelgi hullemasse seisu.
Vabandust, aga nii see on. Me ei ole kohanud sellist situatsioni mitte ühe korra, vaid päris mitu 🙂
Detsember
Hetkel mängib iTunesis: Pussycat Dolls – Bottle Up ft Snoop Dogg
02.12.2008 Mildura, Victoria, Austraalia
Ei, ma ei ole Looja karja läinud — lihtsalt viimasel ajal on olnud nii palju huvitavat teha, et ma pole kirjutada jõudnud.
Mida huvitavat on juhtunud?
No näiteks esimest korda minu tuuri ajaloos olen ma hostelis, kus on tasuta WIFI. Juhuu! Mis sellest, et uue kuu alguses tõmmatakse paari päevaga quota 0-i ja terve ülejäänud kuu peab kogu hostel jagama 14 kb ühendust 🙂 Aga ma ei vingu, võin vaid olla uhke, et mina olen kindlasti võitja, sest jõudsin kõige rohkem asju tõmmata netist maha selle kuu alguses: Brandy (6/10), Beyonce (3/10), Ne-Yo (6/10), Pussycat Dolls (9/10), Kanye West (10/10) albumid, lisaks veel mõned üksikud laulud, kolm 100 MB podcasti ja kolm Gossip Girli uut osa. Niiet ei saa just öelda, et ma oleks väga tõsiselt suhtunud soovitusse kasutada interneti välise maailmaga suhtlemiseks, mitte muusika-filmide mahalaadimiseks. Ainuke tõsine asi kogu selle asja juures on minu nägu, kui minult küsitakse, kas ma midagi maha laen ja ma ütlen, et ei lae.
Miks ma seda teen?
No ma ei teeks seda, aga kuna mulle ei ole suudetud ca 3 nädal jooksul tööd leida, siis ma pean ju ometi millegagi mängima ja vastupidiselt üldlevinud arusaamale ei ole minu riist rauast.
Lisaks internetireeglite rikkumisele olen ma avastanud, et Mildura on arvatavasti esimene koht, mis mulle tõsiselt meeldib — kõik need uued ja ilusad majad, ilusad aiad ja pargid. Tundub nagu oleks ma Euroopas!
Lisaks olen ma veel harjutanud oma kulinaarseid oskusi ja võin auga öelda, et mul kulus vaid 3 korda, et järgi teha Sydney Paddy Marketi toidukohtus pidevalt tellitud Spicy Fishi. Muidugi ilma kalata, seda vaid sellepärast, et kala ei anna sellele toidule mitte midagi juurde. Ja ma olen sügaval sisemaal, kus ma seda kala siin saan? Külmutatud kala? Halloo! Kui ma oleks kohe arvanud, et külmutatud toiduainetest head toitu ei saa, oleks ma Spicy Fishi järgi teinud kahe korraga.
Mildura on ka ainuke linn, kus kõikjal mängitakse mulle meelepärast muusikat — R&B-d! Seda nii linnas, poodides, kui ka möödasõitvatest autudest. Selle põhjuseks on vast siinse elanikkonna noorus. Võis siis kogu linna noorus.
Linnale lisab müstilisust jõgi, mis siit mööda voolab — nimelt on siia jõkke müstiliselt uppunud inimesi… keegi ei oska seletada, miks nad uppusid. Ja krokosid siin ju ei pidavat olema. Vist. Ma ei tea.
Mis kuradi Sindi!
Jube närvidele käib, kui mingid kodukootud eestlased räägivad Sydneyst, kui Sindist. Jube labane mek man.
Allmaailm 
leave a comment