Allmaailm

Hot in here

Posted in Mildura by fallenboy on 21. jaan. 2009

Hetkel mängib iTunesis: Nelly – Hot In Herre

25.01.2008, Mildura, VIC, Austraalia

Homme, kuu pärast Maailma Tähtsaimat Päeva, mida ma ei tähista, on Austraalia päev. Palju õnne.

Kuum on. 35-42 kraadi. See tähendab 2 liitrit natutaalset mahla päevas, konstantset ventilaatori töötamist (sest konditsioneeri meil ei ole, st siin majas ei ole, peomajas on), käeulatuses täishigistatud rätikut (lihtsalt olemisest piisab, et märjaks minna…) ja kuni 6-tunniseid tööhommikuid.

Kätte on jõudnud ajad, kus päikesepaistelise ja kuuma ilma kohte ei öelda enam “ilus ilm” — uskusin siiralt, et mina seda aega enda silmaga ei näe, aga võta näpust!

Hetkel mängib iTunesis: Britney Spears – I’m A Slave 4 U

Möödunud nädalal oli veel, mida teha, tuleval vist enam nii lihtsalt ei lähe. Meie kolmest põllust kannab vilja, baklazaane, vaid üks, teised hakkavad vilju kandma taas ca kuu pärast. Kui enne korjasime 3 tundi baklazaane ja 4-5 tundi paprikat, siis nüüd korjame 3 tundi baklazaane ja 2-3 tundi prunime (pruning) vanu paprikataimi — lõikame paprikataimedel oksad ära, et siis uued oksad saaksid uusi vilju meile korjamiseks tuua. Mulle üldiselt pruning ei sobi.

Pruning jne on arvatavasti farmeril lambist võetud — ta ei taha meeskonda laiali saata, sest uusi inimesi on vaja juhendada, nad on aeglased jne… ta pigem hoiab meid enda juures lambist imetud töödega — kui raha saab, on ju kõik sillas (truud) ja keegi ära ei lähe.

Muidugi paha oli ka see, et reede-laupäev sellel nädala olid vabad. Vaba päeva vastu ei ole mul mitte kõigevähimatki, kuid ma olen siin ju tööd tegemas, orjamas. Olen austraalia odav tööjõud. Seega tahaks töötada. Ja mitte puhata.

Kuumus võtab sealt, kust isegi võtta pole — peale tööd poes käies küsis kassapidaja, kas me tapsime oma vanaema ära, nägime sellised välja.

Ja mul on uued seksikad lühikesed püksid. Ei ole kanni näha, issand! Ilusalt komebekalt natuke üle põlve jne. Nagu ettikett minu eas normeestele ette näeb.

Ja mul on ka uus seriaal, mille ma küll kahjuks 1 päevaga läbi vaatasin — The Secret Diary of A Call Girl.

Advertisements

12-18012009

Posted in Mildura by fallenboy on 18. jaan. 2009

Hetkel mängib iTunesis: Spice Girls – Holler (Extended remix)

18.01.2009, Mildura, VIC, Australia

Same shit, different week.

Fotokas on andnud oma otsasd, aga siin on uute hinnad nii väikesed, et vaata ja imesta, niiet pole muidugi midagi hullu. Kahjuks ma küll ei ole leidnud midagi sobivat (kallutatava-pööratava ekraaniga, min 5x optilise suumiga, vähemalt 10Mpx), aga küll ma leian.

Ja telefon on kah väsinud — töötab küll ja kõik on tore, kuid muusikat ei saa enam ta raisaga kuulata, sest kontaktklambrid on higistades ära oksüdeerunud ja puhasta või mitte, enam sealt õiget asja välja ei pigista. Eks peab ostma iPodi.

Kas ma olen maininud, et meie farmer Mario on itaallane ja meenutab George Michaeli?

Öised juhtumised

Posted in Mildura by fallenboy on 11. jaan. 2009

Hetkel mängib iTunesis: Mandy Moore – In My Pocket

11.01.2008, Mildura, Victoria, Austraalia

Kuna terve nädala jooksul ei ole juhtunud mitte midagi ebatavalist, kui välja arvata teisipäev, kui me me 40 kraadises palavuses läksime Domino pizzat otsima ja kõndisime maha niimõnedki head kilomeetrid, märjad nagu hoora tööriistad ja lõppude lõpuks otsitut ei leidnudki, siis ma räägin teile hoopis, mis meie majas, mida teise maja rahavas shitwreckiks kutsub, öösiti toimub.

Öösiti on meil harva jahe — tavaline temperatuur on ikka 20 kraadi ringis. Seega magame lahtise ukse ja aknaga. Meie kambri vastas üle õue asub WC-dussi-pesumaja, mis on öösiti väga hinnas. Kui mõni kodanik valguselülitile ka pihta saab, paistab mulle WC tuli otse näkku, mille peale ma vahel üles ärkan. See, mida ma täna öösel nägin, on märkismist väärt:

Kutt, arvatavasti iirlane või britt, poolik õllepudel käes, bokserite väel, vaatab peeglisse, naeratab. Siis vaatab peeglist enda kaenlalauseid ja hõikab “I’m the motherfucker!”. Seejärel vehib kätega, et tasakaalu hoida, vaatab enda nägu lähemalt, kallutab pead ja uurib veelgi lähedamalt. Tõmbab pea peegli juurest eemale, inertsist vajub taha poole. Astub sammu peeglile ligemale ja käratab “You brick!” ning uurib ennast jälle peeglist. Ja nii ikka oma 5 minutit järjest. Siis suudleb ennast — paneb huuled vastu peeglit. Mina mõtlen, et näen seda idiooti unes, aga ei… täitsa tõeline inimene… Kisab veel et on emakeppija ja siis läheb ära… Hommikul lähen hambaid pesema ja vaatan — peeglil huule jäljed. Nende kohal nina jälg — kutt ei oska isegi peeglit suudelda!

Läheb natuke aega mööda ja kuulen, kuidas keegi lõhub naabri ukse taga. Kisab, et lase sisse, aga ei midagi. Natuke aega hiljem kisatakse seest — tule sisse, uks on lahti.

Eelmine nädal jälle naabripoisid, iirlased vist, tülis — keset ööd kisab üks teisele: lõpeta ära, ma olen ju su parim sõber! Hetk hiljem tuleb üks kutt toast välja, läheb ukse ette pargitud auto juurde, istub sisse, paneb muusika kõvasti mängima ja lihtsalt kuulab muusikat.

Esimene lugu oli täitsa hea, aga kolmas oli jama.

Istus teine autos ja kuulas muusikat, hoolimata sellest, et kell oli 3 öösel. Lõpuks tuli prantsuse tüdruk ja palus muusika vaikseks panna. Kutt kukkus vabandama, et on purjus ja paneb muusika kinni. Ja läks tagasi tuppa.

Eile lõuna ajal vaatan mina aknast välja ja mida ma näen — naabrimees liikumatult autos, magab. Õnneks oli eile jahe, 27 kraadi ainult — muidu oleks ta küll autos ära lämbunud. Kõik sõbrad lähevad autost mööda ja löövad lahtise käega vastu auto katust. Kutt isegi ei liiguta mitte.

Ja eile õhtul — lähen magama, kui kuulen, et vesi jookseb mööda katust alla. Alguses mõtlen, et sajab… Mis muidugi tundub väga imelik. Siis mõtlesin, et WC-st või dussiruumist keegi pritsib vms… ja kui lõpuks aknast vaatan — naabrite uks pärani lahti ja naabrimees kuseb üles ukse õue. Õnnelikuna, et vihma ei saja, ronin tagasi voodisse ja näen unes Hello Kitty stiilis magamistuba.

6 kuud

Posted in Austraalia by fallenboy on 7. jaan. 2009

Hetkel mängib iTunesis: Seal – Human Beings

7. jaanuar 2009

Pool aastat tagasi astusin Sydneys lennukist välja, kaasas kogu mu maine vara, mis peale annetuskampaaniat mulle alles oli jäänud — 20 kilo pagasit, arvuti ja plaan alustada siin oma uut elu. Sinisilmselt, blondilt ja naiivselt uskusin, mida olin Austraalia, Sydney kohta blogidest lugenud — hingematvalt ilus, suurlinn, mis ei maga kunagi jne jne jne.

Esimene kord, kui ma Sydneyt nägin, oli rongis, sõites lennujaamast Central Stationisse — räämas, pisikesed, vanad majad… Kõik oli hall.

Central stationist Kings Crossi sõites kordus sama pilt… Mõtlesin, et rong ehk sõidab läbi aguli, et linnas on ikka ilusam…

Kings Crossi rongijaamast väljudes istus uksel purjus, ennast täis kusenud aborigeen — Hey mate, welcome to OZ!

Esimene hostel — Mates Place… (alateadvus blokeeris negtiivse kogemuse)

Esimene poeskäik Kings Crossi Colesis…

Esimene hommik Sydneys…

Algus ei olnud paljutõotav. Kings Cross, mida reklaamitakse, kui linna meelelahutuskeskust, on tegelikut Sydney punane rajoon (mille vastu ei ole mul mitte kõige vähimatki! Ma armastan litse, prostituute ja kõike inimesi, kes on kitsasrindadele pinnuks silmas). Suurlinn, mida kõik Sydneys nägid, jäi minu eest varjule. Täpselt nagu ka hingemattev ilu.

Siiski olin positiivne, või vähemalt üritasin olla — harjumine võtab aega, küll ma näen ka Sydney ilu, kui õigetesse kohtadesse satun.

Esimesel päeval otsisin üles Ooperiteatri ja Sadamasilla (mis on ühes kohas) ja järjekordne hoop — kas see siis ongi Austraalia sümbol? Valge plekk-katusega Linnahall? Japp, seep see on! Kuulus Ooperiteater.

Meenus Trip.ee-st loetud vene neiu kommentaar Austraalia kohta — jülerjeklaamitud i jüleshupitatud. Jüle kiidetud. Mitte midagi erilist. Ja siin ma seisin, paremal käel Ooperiteater, vasakul Sadamasild ja teadsin, mida see neiu mõtles — kui juba terve maa sümbolid sellised hädised on, mis siis veel muust rääkida!?

Terve esimese nädala magasin hostelis ja linnas ei käinud — otsustasin, et ootan Lapse ära, otsime ilu koos.

Lapsega või ilma, Sydney jäi siiki minu jaoks just selliseks, nagu esimesel päeval tõdetud — pisike, tavaline ja kuidagi masendav…

Teisel nädalal sündis mõte, et Sydneysse ei ole mõttet jääda… see ei ole selline koht, kus ma elada tahaks. Otsustasime minna Brisbanesse. See oli põhja pool, seega oli seal ka soojem. Otsutasime minna Caboolturesse — ca 45 min Brisbanest, et seal maasikapakkimisega raha teenida.

Shokk. Meie hostel Cabooltures ei pakkunud just palju mugavusi, isegi soe vesi oli esimestel päevadel vaid unistus… Aga seevastu olid inimesed hostelis väga lahedad, kui välja arvata koreakad, kes tegid enamuse enda ärkvelolekuajast süüa, kasutades kõiki kättesaadavaid nõusid ja võimalikult suurt lauapinda. Saime seal tuttavaks inimestega, kellega suhtleme siiani!

Kuna Caboolture on Brisbanele väga ligidal, ei pea tööandjad seal muretsema töötajate pärast — backpackereid leidub! Seega oli palk seal imeväike (65-200 dollarit nädalas); peale 3 nädalat otsutasime minna edasi põhja — Bundabergi.

Oh Sa mu Bundaberg! Bundaberg on arvatavasti Austraalia Viljandi — täis rullnokki ja muid arengupeetusega indiviide. Aga tööd sai seal teha, palka maksti 16.50 -17.90 AUD tunnis ja töö oli E-R.

Workers & Divers Hostel, kus peatusime, ei olnud teps mitte luks, arvatavasti kogu Austraalia kõige hullemate killast, kuid tööpakkumisega said nad väga hästi hakkama. Ka Bundabergi toakaaslastega suhtlen siiani 😉 Eriti tihedalt taiwani neiuga Yu Hua-ga, kes ei oska inglise keelt (You work Merry Xmas and Happy New year? Oh, you have Happy Birthday? Ja iga sõna kohta, mida ta ei tea, küsib ta “Is it a vegetable?”).

Bundabergi kutsusime ka enda tuttavad Maarja ja Madise. Madise närvid ei pidanud vastu rohkem kui nädala, Maarjale tundus seal meeldivat, tegi seal oma teise viisa järjest ära — kolm kuud!

Peale Bundabergi-erat otsutasime puhata korallisaarel ja sukelduda Suurel Korallrahul. Ja seejärel väisata Fraseri saart.

Peale Fraserit liikusime suure hulga maad edasi põhja — nimelt läksime Ayri. Delta Backpackersist lubati tööd kolme päeva jooksul, kuid nagu austraallastele kohane, meile väänati natuke tõde — istusime nädala ilma tööta linnas, kus on 1 suur tänav, mõned poed ja mitte ühtegi kohta, kus on WIFI või kus saaks iseenda arvutit kasutada…

Peale nädalast niisamaistumist liikusime 11 km tagasi lõuna poole — Ayri kõrval on veelgi pisem koht Home Hill, kus lubati meile tööd niipea, kui kohale jõuame. Kohta soovitasid ka Ayris olevad eestlased.

Home Hilli Malpass Hostel oli lahe! Hostel asetses pubi peal, oli suuuuure rõduga ja tööd saime kohe, kui saabusime. Kuna Ayris olles helistas mulle mingi tööbüroo ja pakkus Front-End Developeri kohta Optusesse ning kuna olime suurlinnast juba niikaua eemal olnud (3 kuud), otsustasime olla Home Hillis 2 nädalat ja siis minna tagasi Sydneysse.

Tagasi Sydneys. Sydneysse oli saabunud kevad. Kõik oli palju-palju ilusam, kui enne ja mulle koht täitsa meeldis!

Meenus tuttava ameeriklase ülestunnistus, et Austraalia hakkab meeldima peale poolt aastat kohalviibimist.. Kuna mul oli pool sellest ajast täis, oli loogiline, et mul mingeid positiivseid tundeid hakkas tekkima.

Optuses käisin intervjuul, mis oli katastroofne, kuna tööbüroo oli asjast valesti aru saanud. Mulle pakuti ka teisi kohti, kuid alati sain ma tööle “homme”… Niiet peale kuuajalist tööootamist Sydneys otsustasime liikuda edasi, seekord lõuna poole. Kõik kohad, kuhu lootsime saada, olid tööst lagedad, seega peatusime mõned päevad Sydneys elava eestlasest vanahärra juures, kus öömaja ja söögi eest tegime aiale kevadkoristust.

Vanahärra juures kohtusime 2 eesti neiuga, kes plaanisid minna Melbournei. Liitusime nendega ja sõitsime kahe päevaga läbi eesti küla ja Canberra Melbournei.

Melbournei on siiani mulle enammeeldinud Austraalia linn — väga ilus ja moderne. Isegi see, et peatusime väga kohutavas hostelis Melbournis, ei rikkunud mu arvamust!

Meie plaan minna Swan Hilli või Mildurasse – Victoria osariigi põhjapoolsed põllumajanduspriirkonnad, tundus alguses nagu väga õige mõte, kuid kui kõik tööhostelid nagu ühest pasunast teatasid, et tööd ei ole, oli nutt algusfaasis. Õnneks üks hostel siiski teatas, et tööd kohe ei ole, aga on tulekul. Seega Mildurasse.

Mildura esimene hostel, Riverboat, on raudselt kõige lahedam, puhtam ja ilusam hostel kus me oleme olnud. Kahjuks oli seal tööga natuke jama — meid vallandati väga küsitavatel põhjustel… Peale 5 nädalat tööootamist tunnistati meile, et tööd ei tule enne kuud. Ahastuses ja nälgimas, võlad Eestis kasvamas, küsisime teisest hostelist tööd. Suureks rõõmuks seda kohe sai.

Kuuenda kuu Austraalias võtsin ma vastu korjates munataimi (baklazaan) ja paprikat.

Lisaks sellele, et Mildura on väga ilus väikelinn, on siin ka kõik muu tore.

Peale kuut kuud võin ma tunnistada, et mulle meeldib Austraalia. Mitte võib-olla niipalju, et ma sokid jalast viskaks, kuid meeldib — asi ei ole niivõrd Austraalia ilus (kuigi seda ikka leidub, tõsi küll, vähestes kogustes), on Austraalia trump inimeste mentaliteedis ja omavahelistes suhetes — midagi, millest Eestis võib vaid unistada.

Mida toob teine kuus kuud?

Märtsi alguses Mardi Grasile Sydneysse, siis aga jälle tööle, et raha kokku ajada meie grandioosseks Austraaliast lahkumiseks ja Aasia miniturneeks — Singapur (otseloomulikult), Tai, Hiina, Venemaa ja … Eesti (juuni-juuli & pakkuge tööd)!

Üritan saada ka teist tüüpi Austraalia viisat, et vajadusel siia tagasi tulla ja lihtsamalt erialast tööd saada.

Üks asi, mida Austraalia on õpetanud — iial ära plaani! Seega on see plaan illustreeriva tähtsusega ja võib muutuda 😉

Tänan kõiki lugejaid ja neid tohtuid kommenteerijaid (nali! Ma saan aru, et reisikirjeldusi on raske kommenteerida (Tere, tahtisn öelda, et ma ei nõustu teie plaaniga minna Mildurasse, sest Mildura on kõrbes). Got The point? Good! Let’s Dance!). Ma üritan edaspidi olla hoolsam ja blogi ka üleval hoida… 😛

Shalla ja Lallaa

Posted in Mildura by fallenboy on 4. jaan. 2009

Tere,

Hetkel mängib iTunesis: Seal – The Right Life

4. jaanuar 2008. Mildura, Victoria, Australia

Ilusa aastavahetuse esimene nädal. Uusaastalubaduseks on mu sellel aastal tegelt mitu erinevat:

1. Jätan suitsetamise maha. NO muidugi ma ei suitseta, aga ma olen nüüd esimene inimene, kes 3 jaanuaril saab öelda, et ma ikka veel ei suitseta
2. To have more fun
3. To be more relaxed

Need, kes mind süüdistavad uusaastalubaduste kopeerimises (täpsemalt 2. ja 3. lubadus), need inimesed on lahedad ja teavad, mis on hea! Head uut aastat teile!

Uus aasta.

Jah, ma arvan, et üle 22 aasta võtsin ma esimest korda uut aastat vastu magades. Üksi. Sellel on tegelikult üks täiesti loogiline seletus. Nimelt sellepärast, et farmis meile juua ei antud, kui välja arvatud 1 külm Carlton, otsustasime Lapsega minna poodi ja osta natuke rummi. No rumm ja mina, teate ju küll. Valisime nostalgiast Bundabergi rummi (36 dollarit) (mis tuleb vaid tumedana!?), 6 liitrit Pepsit (2 liitrit = 1 dollar, seega $3) ja 5 kilo jääd (3.50 dollarit) ja ühe shokolaadikoogi (5.99 dollarit). Magasime ja kell 8 hakkasime alkoholinautimist ette valmistama — peksime noaga 5 kilosest jääkotist pisikesi jäätükke välja. Hosteli köögis. Hoolimata noast minu käes tuli meie juurde (põsk)habemega transvestiit, kes kutsus meid teise majja pidutsema ja kuhu ma lubasin kohe tulla, kui ma valmis (purjus) olen. Oma kutset esitas ta seistes paljalt keset kööki, aga ma ei tea, kui suur peenis tal on, sest ma ei vaadanud, aga nägin, et tal on kanni peal tätoveering.

Esimest jooki segades tuli välja, et meil ei ole teist tassi ja lillevaasist rumminautimine on lubamatu ja prolelik, seega läksime Colesisse ja ostsime 2 dollari eest plastmassist tassi. Tagasi jõudes oli küll jää juba sulanud, aga siiski jätkasime rumminautimist. Peale 2-te Patsy ja Eddy (Go Pats!) lugu otsustasin, et ma olen nüüd nii mentaalselt, kui ka psühhloogiliselt valmis minema teise majja teiste hostelisviibijatega pidutsema (jah, ma eriti nendega ei suhtle, sest teate… ma ei ole just inimeste inimene)… Enne seda aga tahtsin minna WC-sse kuskale. Aga assamait! — pissi ajal tuli ka väike rops. Ja veel 1. Ja veel 1… Ja siis tuli Laps äsjaostetud tassiga ja pakkus mulle vett juua. Palju-palju vett juua. Ja küsis kus mu sõrmed on ja miks nad kurgus ei ole. Kui ta oli mind sundinud tohutustes kogustes vett sisse kaanima ja siis selle välja oksendama (Where’sthefuckin’point?) jalutasin ma tagasi enda munaviljakorjajatehüti ukselävele, istusin uksepakule ja nõiatusin uksepiidale, kui OI! Väike rops tuli, jälle. Keerutasin silmi ja läksin WC-sse tagasi. Mitte ainult ropsi pärast — oksendamise aeg oli märkamatult jõudnud staadiumisse, kus situkas nõudis oma osa. Kõigepealt rops ja siis muud asjad. Aga kui juba kord potile istutud, ega sealt enam maha niisama saa.. Nii ma siis seal tiksusin ja tukkusin, kuni imelik hakkas ja ma püksid rinde alla vedasin ja tähtsal näol munataimekorjajatehütti naasin. Saanud üle läve, viskusin põrandale pikali ja puhkasin jalga. Endale märkamatult sai tukk minust jagu ja ma suikusin unne. Varsti aga hakkasid külmapoisid näpistama ja ma kaeblesin külma üle. Läksin voodisse ja jäin magama. Laps küll väidab, et kui ma vingusin, et külm on ja värisesin nagu lits maksuametis, pani tema õla alla ja tassis mind voodisse, aga kuna mul ei ole sinikaid ega marrastusi, arvan ma siiski, et ma läksin sinna enda jala peal, tänan väga.

Järgmisel hommikul ärkasin vara, kell 5 on vara minu jaoks — olen harjunud kell 5 ärkama ja minu bioloogiline kell on väga täpne. Mõtlesin, et kus mu mobiiltelefon on, kas WC-s või teksade taskus. Aga just siis hakkas äratus tööle, sest telefon, vanadusnõtruses (2a) arvas, et ma pean 1. jaanuaril tööle minema. Vaigistasin ta õrna surveavaldusega õigesse kohta ja magasin edasi.

Hommikul sõin võileibu ja jõin head teed. Health-health-health. Imelikul kombel ei olnud mul pohmakat… Seega kes ei taha pohmelust, need peavad joomise lõpetades kõik välja oksendama ja magu ohtra veega loputama.

See oli siis selle nädala näpunäitenurgake.

Muu nädal möödus nagu ikka — munataimede ja kapsikumide vahel, karride ja riiside keskel. Kõigest hoolimata olen ennast vaos hoidnud ja riisid on ikka veel riisid, mitte sushid.