Allmaailm

No mis inimesed Austraalias elavad!?

Posted in Melbourne by fallenboy on 9. jaan. 2010

♪ Hetkel mängib iTunesis: Destiny’s Child – Nasty Girl

09. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Austraallastele võib ehk andeks anda nende maitselageduse, aga kui bussi seinal, akna all, on kiri, et palun ärge sisenege bussi aknast ja tänava ääres on kiri, et siit tänava alt jookseb elektrikaabel, palun ärge kaevake… No ma ei tea.

Sydneys muidugi oli vahva see, et iga kord, kui rong peatub, tuletatakse inimestele meelde, et rongi ja perrooni vahel on vahe, et ärge sinna sisse kukkuge. Vahe on 1cm. Ja ikkagi õnnestub mõnel sinna vahele kukkuda. Kuidas? Ma ei tea! Nad on siin ju jube paksud, aga ikkagi.

Ja Põhja-Sydneys oli poes munariiuli juures kiri, et lugupeetud kliendid, palun võtke munakarpe hunniku osast, mitte ärge kakkuge neid kusagilt keskelt ega alt…

Hetkel on moes siin sellised soengud, et kuklas on lühikesed juuksed, aga tukk on hullult pikk ja geeliga püsti aetud. Ja jalas lühikesed teksad, millel on alt ääred üles keeratud. Ning muidugi need ülinõmedad nohikute prillid (mina arvasin, et moeohvrid saavad olla vaid gayd)…

Melbourne

Melbourne

Advertisements

Melbourne'i peal ja ümber

Posted in Melbourne by fallenboy on 8. jaan. 2010

♪ Hetkel mängib iTunesis: Mary J. Blige – Closer

08. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Te kõik kindlasti mõtlete, et mida kuradi juhtus peale seda, kui ma sushit sõin. Jah? Noh, sushi oli hea, riis ja toores lõhe sojakastme, marineeritud ingveri ja wasabiga. Aga tegelikult midagi põnevat sellest välja ei pigistanud.

6. jaanuar.

Flickris vaatasin Melbournei väheseid torne ja avastasin, et kahel neist on vaateplatvormid. Mõtlesin, et läheme päeval natuke madalamasse, Rialto tornidesse ja siis, kui päike loojuma hakkab, kaeme üle lõunapoolkera kõige kõrgema hoone. No aga võta näpust — 31. detsembril 2009 pandi Rialto tornide vaateplatvorm kinni. Ei tea, mis seal siis korda saadeti, et kohe nii… Ju backpackerid läbustasid ära. Nii või teisiti läksime Eureka Skydeckile, mis asub maast ca 300 meetri kõrgusel, 88 korrusel. Lift, mis üles viib, on lõunapoolkera kiireim, liikudes sekundis 7 meetrit, niiet maapinnalt 88 korrusele viis ta alla 40 sekundi. Nende sõnad.

Eks ta muidugi tore oli nii kõrgelt vaadata, aga pilte muidugi ei saa seal eriti teha — platvorm on tuba eksole ja mööda toa seinu ja põrandaid jooksevad LED tekstid, mis peegelduvad aknaklaasidel ja piltidele jäävad punased, sinised, kollased ja rohelised triibud peale. Aga mitte pruunid. Õnneks saab minna ka välja, võre taha, aga seal on natuke tuuline…

Ja EDGE! Te kõik mõtlesite, et millest minu kollane kummist randmepael sokib, et “I survived the EDGE”. Vaadake, lubage ma räägin:

EDGE on klaaskast, kuhu sisse sa saab minna ja siis sõita majast sellega välja, seda muidugi 88 korruse kõrgusel. Lisaks on klaas selline, mis vahetab sekundi murosa vältel oma läbispaistvust — alguses, kui ta majast välja sõidab, on ta pea-aegu läbipaistmatu, kuid majast väljas muutub ta BAHHH! läbipaistvaks. Kogu selle 9 minuti jooksul, mis kastis lubatakse olla, tuleb kõlaritest klaasiklirin ja raua väändusmise helid — seda kõike siis nõrganärviliste piinamiseks. Mina muidugi olin tugev ja ei kartnud, kuid natsa kõhe oli küll vaadata, kuidas jalge all on 300 meetrit ilusat tühja maad. Muidugi, kui klaas oleks puruks läinud, siis oleks kukkunud mingi pool minutit ja silmapilkselt oleks surma saanud, niiet tegelikult suht ilus surm oleks olnud. Parem, kui näiteks veenide lõikumine, kus sa ei sure verekaotusesse, vaid igavusse.

Melborne from Eureka Skydeck 88

Vaade 300 meetri kõrguselt Melbournile

Melborne from Eureka Skydeck 88 Melborne and Eureka Skydeck 88

7. jaanuar

Järgmisel päeval, mis juhtus olevat eile, ja mil täitus mul 1,5 aastat Austraalias, käisime me Suurel Ookeani teel (Great Ocean Road). Kõik inimesed ootasid pikisilmi kahteteist apostlit (kellest 4 on juba ära surnud ja üks on mineku peal, niiet õige pea tuntakse neid kui S Club 7-t), aga kui meid vihmametsa tassiti, siis mul lõid silmad kohe särama ning Na’vi minus ärkas ellu… Mis teha, ma olen metslane.

Vaated muidugi on ilusad, ja kui päikesele just vastu ei pildista, siis fotodel on kah selline värvigamma, et Ho Ho Ho.

Otway’s rainforest in Victoria, Australia

Otway vihmamets

London Bridge, Victoria, Australia 12 Apostels, Victoria, Australia Great Ocean Road, Australia

Veel rohkem pilte on Flickris.

Melbourne’i peal ja ümber

Posted in Melbourne by fallenboy on 8. jaan. 2010

♪ Hetkel mängib iTunesis: Mary J. Blige – Closer

08. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Te kõik kindlasti mõtlete, et mida kuradi juhtus peale seda, kui ma sushit sõin. Jah? Noh, sushi oli hea, riis ja toores lõhe sojakastme, marineeritud ingveri ja wasabiga. Aga tegelikult midagi põnevat sellest välja ei pigistanud.

6. jaanuar.

Flickris vaatasin Melbournei väheseid torne ja avastasin, et kahel neist on vaateplatvormid. Mõtlesin, et läheme päeval natuke madalamasse, Rialto tornidesse ja siis, kui päike loojuma hakkab, kaeme üle lõunapoolkera kõige kõrgema hoone. No aga võta näpust — 31. detsembril 2009 pandi Rialto tornide vaateplatvorm kinni. Ei tea, mis seal siis korda saadeti, et kohe nii… Ju backpackerid läbustasid ära. Nii või teisiti läksime Eureka Skydeckile, mis asub maast ca 300 meetri kõrgusel, 88 korrusel. Lift, mis üles viib, on lõunapoolkera kiireim, liikudes sekundis 7 meetrit, niiet maapinnalt 88 korrusele viis ta alla 40 sekundi. Nende sõnad.

Eks ta muidugi tore oli nii kõrgelt vaadata, aga pilte muidugi ei saa seal eriti teha — platvorm on tuba eksole ja mööda toa seinu ja põrandaid jooksevad LED tekstid, mis peegelduvad aknaklaasidel ja piltidele jäävad punased, sinised, kollased ja rohelised triibud peale. Aga mitte pruunid. Õnneks saab minna ka välja, võre taha, aga seal on natuke tuuline…

Ja EDGE! Te kõik mõtlesite, et millest minu kollane kummist randmepael sokib, et “I survived the EDGE”. Vaadake, lubage ma räägin:

EDGE on klaaskast, kuhu sisse sa saab minna ja siis sõita majast sellega välja, seda muidugi 88 korruse kõrgusel. Lisaks on klaas selline, mis vahetab sekundi murosa vältel oma läbispaistvust — alguses, kui ta majast välja sõidab, on ta pea-aegu läbipaistmatu, kuid majast väljas muutub ta BAHHH! läbipaistvaks. Kogu selle 9 minuti jooksul, mis kastis lubatakse olla, tuleb kõlaritest klaasiklirin ja raua väändusmise helid — seda kõike siis nõrganärviliste piinamiseks. Mina muidugi olin tugev ja ei kartnud, kuid natsa kõhe oli küll vaadata, kuidas jalge all on 300 meetrit ilusat tühja maad. Muidugi, kui klaas oleks puruks läinud, siis oleks kukkunud mingi pool minutit ja silmapilkselt oleks surma saanud, niiet tegelikult suht ilus surm oleks olnud. Parem, kui näiteks veenide lõikumine, kus sa ei sure verekaotusesse, vaid igavusse.

Melborne from Eureka Skydeck 88

Vaade 300 meetri kõrguselt Melbournile

Melborne from Eureka Skydeck 88 Melborne and Eureka Skydeck 88

7. jaanuar

Järgmisel päeval, mis juhtus olevat eile, ja mil täitus mul 1,5 aastat Austraalias, käisime me Suurel Ookeani teel (Great Ocean Road). Kõik inimesed ootasid pikisilmi kahteteist apostlit (kellest 4 on juba ära surnud ja üks on mineku peal, niiet õige pea tuntakse neid kui S Club 7-t), aga kui meid vihmametsa tassiti, siis mul lõid silmad kohe särama ning Na’vi minus ärkas ellu… Mis teha, ma olen metslane.

Vaated muidugi on ilusad, ja kui päikesele just vastu ei pildista, siis fotodel on kah selline värvigamma, et Ho Ho Ho.

Otway’s rainforest in Victoria, Australia

Otway vihmamets

London Bridge, Victoria, Australia 12 Apostels, Victoria, Australia Great Ocean Road, Australia

Veel rohkem pilte on Flickris.

Melbourne tekstis ja pildis

Posted in Melbourne by fallenboy on 5. jaan. 2010

♪ Hetkel mängib iTunesis: Timbaland ft Bran’ Nu – Meet In Tha Middle

05. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Lõpuks! Kui mitu korda olen ma plaaninud Mildurast jalga lasta, kuid iga kord on tulnud hea töö või on raha otsa saanud. Kuid nüüd sai see lõpuks teoks!

Mildura viimane õhtu oli täitsa nitshevoo — ema viis meid pitsarestosse, käristas välja veinid ja pitsa, hiljem ka jätsi. Küll üritas ära rääkida, et me jääksime veel Mildurasse, aga ei. Kord sain ka oma mehesõna ütelda.

Eile varahommikul, pigem lausa öösel, kell 4, lahkusime Mildurast. Bussiga Swan Hilli ja sealt siis rongiga Melbourne’i. Pool 12 hommikul olime kohal. Hostelit plaanisime vaadata Kingi tänavalt, kuid üks oli täis ja teine tahtis koha eest 8-ses toas 30 dollarit (nädal 210 AUD), siis saatsime nad sinna, kuhu vaja ja läksime Flindersi tänaval olevasse All Nationisse – koht 4-ses toas nädalaks 160 dollarit. Muidugi on hind selline vaid siis, kui olemas nende kliendikaart, aga polnud hullu, ostsime kaardi. Siis aga avastas meie uus Ema, et oli meile pada ajanud, ja hind on nädalaks hoopis 180 AUD-i. Nojah, ikka odavam, kui 210 dollarit. Olime nõus. Ema ütles, et tore, 180 AUD-i ja kasseeris meilt 160. Laps maksis sulas, andis 200 taala, uus Ema andis 40 tagasi ja ütles, et näe, siin on 20 dollarit. Juhuu! Ja me oleme kahekesi neljases toas.

Hostel ise on nii ehk naa — suur vannituba, unisex, on küll korralik ja remonditud, kuid dussidest vesi niriseb ja temperatuur kõigub külma-kuuma vahel. Õnneks on meie toa vastas remontimata vannituba, mille dussinurk on 2x2meetrit ja dussipea läbimõõt meetrit pool. Ja vesi on hea. Seega võib rahul olla.

Tuba on kolmandal korrusel, seega aknast avaneb ilus vaade Spenceri ja Flindersi tänava nurgale. Kui vaid need trammid akna alt vaiksemalt läbi sõidaks, võiks siin 14 kuud olla. Aga nüüd oleme me vaid üksiku nädala, siis läheme Sydneysse.

Crossing of Spencer and Flinders, Melbourne

Vaade meie toa aknast

All Nations Backpackers dorm room

Eile, kui saabusime, tegime tasuta trammiga ühe tiiru ümber kesklinna. Nägime enamasti magavaid, nügivaid asiaate ja koonereid linnakodenikke, kes tasuta sõidule “ei” ei oska ütelda. Tõesti, midagi rääkis ka trammi kõlaritest, aga seda eriti kuulda ei olnud sest asiaadid ja kohalikud patrasid mõnuga. Tulime trammilt sama targalt ka maha.

Hiljem käisime vanalinnas ja Southbankil, pildistasime pikki ja sirgeid maju ning itsitasime omasooiharate noormeeste üle, keda siin paistab olevat tunduvalt rohkem, kui Milduras vastassooiharaid.

Melbourne

Täna käisime vaatasime Shrine of Remembrance’t ja Royal Botanic Gardenit. Botaanikaaed on ikka mitu korda vahvam, kui Sydneys. Kindlasti soovitan kõigil külastada.

Tagasi tulles ostsime sushit.

Oli tore hommikupoolik.

Bamboo

Pandade natüürmort

Bamboo Dead ones helping live ones Leaf close-up Cool tree

Veel rohkem pilte on Flickris.