LL e lollid lesbid

YouTubes mängib: Mario – Promise Land

31.03.2009, Mildura, VIC, Austraalia

Ei saa aru, kas lesbid on lollid, kas prantslased on lollid või prantslastest lesbid hoopis. Kahtlustan, et üks mõjutab teist.

Meie naabriteks on olnud 2 iiri kutti, eesti paarike, 2 inglise kutti ja nüüd on 2 prantsuse tüdrukut. Tüdrukud nagu tankid. Mitte kehakaalu, vaid välimuse poolest. Kui ma enne kahtlustasin, et inglise kutid olid geid ja nende naabrid, meie üle-naabrid on lesbid, siis peale seda, kui ma enne nende lahkumist istusin nendega natukeseks ajaks maha ja pakiveini rüüpasin ning olin tunnistajaks sellele, kuidas kenam kutt ajas keelt kõrva kenamale üle-naabri lesbitüdrukule, otsutasin mitte enam midagi arvata. Aga peale seda, kui ma teada sain, et kutt, kes siin paar kuud telgis elas, meile ühel kenal laupäeva öösel poolpaljalt tuppa sisse jooksis, peaaegu, et Lapse voodisse viskus, on gei, mida ma kaua aega olin kahtlustasin, minu eneseusk taastus ja ma võin täiesti rahulikult öelda, et meie prantsuse naabrid on lesbid. Mul on selle üle ääretult kahju. Ei, mul ei ole lesbide vastu midagi, siin on neid ennegi olnud ja on ka praegu, sest no kuulge, kui juba hosteli omanik on lesbi, küll seda sorti tüdrukud siis siia tulevad kohe… vaid ma pole Austraalias veel kohanud enda jaoks inetut prantslast ja… nüüd olen. Kahju.

Naised!

Lisaks sellele, et nad purustasid minu ettekujutuse, et KÕIK prantslased on ilusad ja seksikad (ja 6-packiga), ehmatasid nad mind eile nii, et mul voodi märg oli. Jumal olgu tänatud, et siin ikka veel palav on ja ma sain märja voodi välja vabandada higi ja meeletu palavusega. Nimelt peale seda, kui meie Lapsega kinost saabusime, kell pool 12 (ja Changeling on hea film), oli naabrite juures vaikus. Isegi tuled olid surnud. Aga vaevalt tund hiljem, poole 1 paiku ärkasin ma selle peale üles, et keegi hüsteeriliselt, hullumeelselt akna taga naeris. Naabrid otsustasid pidu pidma hakata, muusika, laulu ja jumal-teab-millega veel. Laps sai kurjaks sajatas nende peale, mille peale tegid poisid suured suured silmad ja ütlesid, et ta oleks varem öelda võinud, et nad kedagi segavad. Ütelnud mida? Et inimesed enamasti pool 1 öösel magavad, eriti just esmaspäeva öösel. Või oleks ütlenud, et kogu inimestevahelisi suhteid ei saa reglementeerida, et kusagil on ruumi ka kainele mõistusele?

Tule taevas appi!

Märts Milduras

Youtubes käib One Chance – Look At Her Remix (Ft. Bobby Valentino & Lloyd)

16.03.2009 Mildura, Victoria, Australia

Ma pole nii ammu kirjutanud — osalt sellepärast, et muud ja huvitavat on teha, osalt seepärast, et huvi tuttavaid-sõpru informeerida on väiksemaks jäänud ja Eesti kaugeks minevikuks muutunud. Ja mul on nüüd internet, peaaegu püsiühendus 😉

Aga ma siiski räägin, mis juhtunud on — teen seda lühidalt, sest mulle ei meeldi lugeda pikki kirjeldusi.

Prantslased sõid minu kolme-triibu jäätise ära. Ja ostsid siis uue asemele ja sõid kõige viletsama, pruuni triibu (shokolaadi oma) ära. Mul ei olnud selle vastu midagi — las söövad. Aga kui teisel korral sõid nad mu jäätise ära ja sellega juhtum lõppes, sain ma juba kurjaks — kuidas siis nii! Miks uut ei ostnud? Taigeel, merd! Kuidas ma teadsin, et prantslased? Sest kui nemad siit lahkusid, ma enam jäätise seest hambajälgi ei leidnud…

Eestlased. Jah, tulid siia suure kisaga 11-kesi. 6 neist lahkusid järgmisel hommikul, 5 jäid nädalaks. Paar päeva enne nende saabumist imestas Lynn, meie hosteli juhataja, et ta pole meid kordagi purjakil näinud! Meie = mina, laps ja veel 1 eesti kutt, kes siin on. Et tema teab, et eestlased joovad kõvasti, aga tänu meile ta seda enam ei usu… Peale seda, kui 11 eestlast siit üle käisid, ta usk taastus. Ja eestlaste olemasolust said teada kõik meie pisikese kommuuni liikmed — kes negatiivsel, kes positiivsel moel — aga oma jälje nad jätsid. Lynn keerutab veel siiani silmi, kui neist räägib. Ja ka mõned kõvad shoti napsuvõtjad meenutavad neid…

Meie kauaoodatud sõbrad saabusid. Üks neist kukkus selili hosteli uksele, kui oma uut elukohta nägi, mille peale Lynn ennast täis juua soovitas, teine võttis asja rahulikumalt. Nagu nutikamad juba aru said, on meiega hetkel vaid see rahulikum tüüp…

Mainin kohe ära, vastulauseks tema käitumisele, et backpackerid ei ole tavaliselt inimesed, kes usuvad, et elumängu võitjaks kuulutatakse see, kellel on surres kõige rohkem asju ja kes on parimas füüsilises seiskuorras… Otse vastupidi! Ja backpackeri naudivad elu, koguvad kogemusi. Ja seda mitte küünlavalgel 5-tärni restos.

Kõik on suhtumise küsimus, kallis!

Ja töö on meil ikka — aitame George Michaelile munataimi korjata.