Allmaailm

It's just another day

Posted in Caboolture by fallenboy on 31. juuli 2008

31.07.2007, Caboolture, QLD, OZ

Täna helistati agentuurist, mis mulle IT alast tööd otsib — ma pole kindel, et ma IT-d tahaks teha hetkel… See on ikkagi natuke mõtlemist vajav töö… Ja hetkel ma saan mitte mõeldes täitsa okilt hakkama — nälga ei sure ja katus on pea kohal. Augustis läheb soojemaks kah veel… Mida muud veel tahata! No tegelt tahaks, et koreakad lõpetaksid pideva vaaritamise, praadimise, solgerdamise, haisutamise, tükeldamise, matsutamise ja veekeedukannus tee tegemise, aga… Kes meist oleks täiuslik, eksole.

Erinevalt enda reisukaaslastest, mulle meeldib hetkel minu töö, elu jne.. Ma ei taha midagi muud teha (võimalus on veel puid istutada, lihafarmis loomi tappa, avokaadosid, mune ja maasikaid korjata, ananasse pakkida — kõik kindlasti raskemad, kui maasikapakkimine), aga kui nad ütlevad, et nüüd on nendel kopp ees, siis hakkab muidugi nalja saama :)

Siinsed noored on väga moekad, enda arvates — mingi kohalik kutt meie paklas oli tänaseks teinud enda tumedatesse juustesse blondi pool-oreooli, mis ei olnud just väge kena. Nagu ei ole kenad ka tema võltsteemantitest kõrvarõngas ja plastikust kulmurõngas :D Ja siis siinsetele noortele meeldib hirmsasti markeritega kirjutada – paklakutil on enda heledad tennised täis kirjutatud (forever oli ainus sõna, mille ma suutsin kokku veerida), aga täna nägin koolitüdrukuid, kes olid joonitanud smiled enda säärtele, rääkimata täisjoonistatud ja -kirjutatud koolikotist.

Ja siinsed inimesed on augustatud! Ma nii huupi pakun, et kolmandikul inimestel (noored ja täiskasvanud) on näos mingi rõngas või neet. Ja natukenegi tumedajuukselisemal on blond triip juustes. See on eriti IN hetkel. Salgud. Ma arvan, et need jõudsin isegi Viljandisse juba 5 aastat tagasi… Huvitav, kas nad hakkavad mõne aja pärast siin enda juustesse litreid ja pärle tamiiliga siduma (Viljandis hetkel kuum teema, vist).

Advertisements

It’s just another day

Posted in Caboolture by fallenboy on 31. juuli 2008

31.07.2007, Caboolture, QLD, OZ

Täna helistati agentuurist, mis mulle IT alast tööd otsib — ma pole kindel, et ma IT-d tahaks teha hetkel… See on ikkagi natuke mõtlemist vajav töö… Ja hetkel ma saan mitte mõeldes täitsa okilt hakkama — nälga ei sure ja katus on pea kohal. Augustis läheb soojemaks kah veel… Mida muud veel tahata! No tegelt tahaks, et koreakad lõpetaksid pideva vaaritamise, praadimise, solgerdamise, haisutamise, tükeldamise, matsutamise ja veekeedukannus tee tegemise, aga… Kes meist oleks täiuslik, eksole.

Erinevalt enda reisukaaslastest, mulle meeldib hetkel minu töö, elu jne.. Ma ei taha midagi muud teha (võimalus on veel puid istutada, lihafarmis loomi tappa, avokaadosid, mune ja maasikaid korjata, ananasse pakkida — kõik kindlasti raskemad, kui maasikapakkimine), aga kui nad ütlevad, et nüüd on nendel kopp ees, siis hakkab muidugi nalja saama 🙂

Siinsed noored on väga moekad, enda arvates — mingi kohalik kutt meie paklas oli tänaseks teinud enda tumedatesse juustesse blondi pool-oreooli, mis ei olnud just väge kena. Nagu ei ole kenad ka tema võltsteemantitest kõrvarõngas ja plastikust kulmurõngas 😀 Ja siis siinsetele noortele meeldib hirmsasti markeritega kirjutada – paklakutil on enda heledad tennised täis kirjutatud (forever oli ainus sõna, mille ma suutsin kokku veerida), aga täna nägin koolitüdrukuid, kes olid joonitanud smiled enda säärtele, rääkimata täisjoonistatud ja -kirjutatud koolikotist.

Ja siinsed inimesed on augustatud! Ma nii huupi pakun, et kolmandikul inimestel (noored ja täiskasvanud) on näos mingi rõngas või neet. Ja natukenegi tumedajuukselisemal on blond triip juustes. See on eriti IN hetkel. Salgud. Ma arvan, et need jõudsin isegi Viljandisse juba 5 aastat tagasi… Huvitav, kas nad hakkavad mõne aja pärast siin enda juustesse litreid ja pärle tamiiliga siduma (Viljandis hetkel kuum teema, vist).

Koreakate põhjustatud koerapäev

Posted in Caboolture by fallenboy on 30. juuli 2008

30.07.2007, Caboolture, QLD, OZ

Same shit, different day. Tööl ja puha. Muud vast öelda pole, kui et kuradi tükeldavad korekad hakkasid täna tõsiselt närvidele käima, kui nad kuradi värdjad loterdasid pool tundi kraanikausis oma salatilehti, 2 tundi tükeldasid, nii et laual polnud ruumi ja kõrvetasid midagi pliidil, mis jubedalt haises. Tra ma tulen koju ja tahan süüa võileiba, aga ma ei saa teha kohvi, sest ta raibe elab kraanikausis, ma ei saa külmkapist saia ja juustu väja võtta, sest mingi kuradi lehm on ennast lauale laiali laotanud ja tükeldab seal oma kuradi sibulat. Tra veel paar päeva ja ma ostan ise enda raha eest neile köögikombaini ja pistan selle neile persse! Kuradi kalliks läheb vaid, kui ma neile kõigile peaks eraldi ostma…

No nagu tõsiselt! Tra nad ei saa aru, et terve elu siin ei käi ende tükeldamise järgi! Ja kusjuures Laura ostis eile valmistükeldatud juurvilja, miks nemad seda ei tee? Et meid närvi ajada?

Ma pole veel näinud, et keegi peale koreakate siin palju süüa teeks — pidevalt on keegi piludest köögis ja praeb või keegi laua taga ja tükeldab…

Aaaaaaaaaaa!

Ja kuidas nad söövad! Nagu põrsakari laua tah lastud! Matsutavad, luristavad, röhitsemine ja peeretamine on vist ainult tabud.. Fui!

Koristaks nad siis enda järelt! Kõik teised saavad oma nõud kohe peale söömist ära pesta, nemad muidugi mitte… nad hoiavad vist vett kokku ja pesevad nõusid kord päevas. Justnagu meil oleks siin palju nõusid…

Palun andke kannatust!

Õhtuhiljane uuendus

Panin elektrikannu endale vett keema, et teed teha. Vesi kees ära, kann lülitas välja, läksin tassi võtma, köögis mingid plöga keetev koreakas võttis minu vee ja valas arvatavasti selle enda plöga sisse, sest kui mina tagasi jõudsin oli kannus külm vesi. Oleks siis vabandanud või midagi — ei! Las loll eestlane valab külma vee teepaki ja suhkru peale! Kuni siiani suutsin ma nende üle naerda ja neid eesti keeles mõnitada, aga nüüd hakkab asi naljast kaugele minema… Sydneys üks kutt, kes maja välja rendib, mainis, et indialased on räpakad ja hiinlased on egoistid. Tore, korea naised on nii üht kui teist.

Tra kll! Ma olen terve õhtu kuulanud Ray J “Jump Off”-i, et rahuneda, ja nüüd enne magamaminekut selline laks jälle.


Currently playing in iTunes: Jump Off by Ray J

Salatoimikud

Posted in Caboolture by fallenboy on 29. juuli 2008

29.07.2008, Caboolture, QLD, OZ

Täna oli jälle vaba päev. Käisime kaubanduskeskuses, ostin endale normaalse akulaadija ja väisasime Lapsega ka kino, vaatasime Salatoimikuid. Kinopilet oli $8.50.

Balleriin lahkus täna. Läbi une kuulsin, kuidas ta kellgi käest küsis, kas ta magab, arvatavasti osutas ta Lapsele, ja kui talle öeldi, et jah, siis ütles ta “bye byee!” ja oligi läinud. Kui mina tõusin, oli ta jõudnud juba kaugele — tema samme enam kuulda ei olnud.

Täna hommikul käis ka hosteli manager Peter, kes tahtis kinni lüüa praod, kust tuleb tuult sisse, aga kuna keegi oli 3,80 meetrise vineeritüki takusse pistnud ja koju viinud, jäi pragu parandamata, aga see-eest lõhkus ta ära meie pirni, niiet istume nüüd külmas ja pimedas. Eks see ole kah mingi progress, iseasi kuhu poole…

Homme ma tööle ei pea tegelikult minema, jälle, aga ikkagi lähen — tööle peavad minema keskmised read paklas, aga mina olen äärmises… Kuid mu boss, Robyn arvas, et kui tahan, siis võin ikka tulla, küll nad leiavad mulle kohe, seda enam, et minu sõbrad – Laps ja Laura peavad kohale ilmuma. Jah, saab vähemalt raha raiskamise asemel seda teenida…

Kättemaks on magus

Posted in Caboolture by fallenboy on 28. juuli 2008

28.07.2008, Caboolture, QLD, OZ

Jeei! 6 tunni eest 98.94 dollarit, 82.94 dollarit kätte, pole ju paha ega midagist. Kui nüüd soojaks ka läheks või kui sooja saaks, oleks elu täitsa elamisväärne 😉

Täna oli ka üürimaksmispäev – kui me siia nädal aega tagasi tulime, lubati meile delux sviiti, 110 dollarit nädalas, nüüd aga, tuleb välja, et me elame hosteli kõige odavamas toas, kuna meid on siin 6 ja seega maksame 90 dollarit. Ma ei pahanda, lihtsalt toon välja põhjusi, miks võidaks juute vihata…

Meie toas on seega 6 inimest, 3 naritäis järjestikku. Mina magan keskmise nari ülakorrusel, minu all magab Laps, minust paremal asuvas naris magavad jaapanlanna Miuki, all, ja korealane Kydong üleval. Minust vasemal magab Laura ülevalkorrusel ja rootslane Nik(o)las.

Hostelis on peale eestlate, jaapanlaste, rootslase ja korekate veel 1 prantslane ja 2 britti. Britid on kõige vaiksemad ja nähtamatumad, samas kui korealasi on siin terve austaalia naise tagumikutäis. Minu kaks lemmikkorelast, alati koristav ja naerev balleriin ja tema ilma kaelata partner, purustavad müüdi kõhnadest aasia naistest.

Kuna meie toas on külm ja elekter tõrgub, tõi hosteli manager meile 700ml Finlandia viina. Kõigil kohe silm säras, koreakas nuusutas ja tegi hirmsaid nägusid, Miuki, süütu tütarlaps, trimpas väga kanget kokteili, mille Nikolas oli kokku seganud, ja piiksus jaapanlasele kohaselt “It’s ok!”. Miuki on muide kusagilt Jaapani põhjaosast, sest ta mainis, et tema talv on miinus 25-30 kraadi… Või on ta siis mägede tütar… Emba kumba. Lõpuks, kui pudel tühi, selleks kulus tühine tunnike, muutus Miuki näost tumepunaseks ja naeris veelgi rohkem, kui enne. Rootslane hakkas imelikke liigutsi tegema, mille peale korekad hakkasid oma oskusi demonstreerima kehahäälte alal ja kui balleriin õuest sisse tuli, kohkus ta väga ära ja jooksis naerdes tuppa. Kui te korduvalt veel meie juurest läbi läks, olime me alati ametis millegi uuega — Pipi trikkidega, näpuharjutuste või miimide matkimisega — ma arvan, et iga kord, kui balleriin enda tuppa läks, ütles ta oma kaasmaalastele murelikult korea keeles: “Asi on veel hullemaks läinud… “.

Ja balleriin tegi lapsele kingituse!

Alati koristav ja naeratav balleriin ootas kannatlikult, millal Laps dusshi alt naaseb ja andis talle siis pisikese plastmassist korvi – sest tal alati süda tiklus verd, kui vaatas, kuidas meie Laps vannituppa läks, süli asju täis laotud. Asi võttis kergelt naljaka pöörde, kui Laps tänutäheks balleriini kallistas — peale kallistust kiirendas balleriin tuhatnelja kööki, ise pidevalt kätega üles-alla vehkides, seletas kiiresti midagi oma sõbrale, ise pidevalt kätega üles-alla vehkides, tormas siis oma partnerballeriini poole, ise pidevalt kätega üles-alla vehkides, seletas talle midagi ülierutunult, ise pidevalt kätega üles-alla vehkides, ja kallistas teda. Ma julgen arvata, et see oli esimene kord, kui keegi teda kallistas… Milleks muidu niiväga sellisest kallistusest erutusse sattuda…

Balleriin lahkub homme.

Balleriiniga seoses veel 1 tore juhtum — juhtus see paar päeva tagasi, kui mina tegelesin arvutiga oma nari otsas, kõrvalnaril oli Kydong, kes vaatas Supernaturali, mille lõppu ta ei luba mul ära rääkida, kui äkitselt avanes vaikselt meie toas olev uks, mis alati on olnud suletud… Pisikese kriiksuga läks ukse vahe suuremaks ja kostma hakkas sosistusi… ja siis tuli nähtavale põnevust täis balleriini nägu, kes kukkus kohe vabanadama: “Sorrri, sorrri, sorrrii..” ja seejärel naerupahvaka saatel ukse ruttu sulges. Me vaatasime Kydongiga üksteiele otsa, ma küsisin, kui vana see tibi on, Kydong ütles, et 20 ja me rohkem seda teemat ei puudutanud.

Pühapäev

Posted in Caboolture by fallenboy on 27. juuli 2008

27.07.2008 Caboolture

Täna hommikul jutustati, et me saame endale neti. Kuna mul on pisike wifi ruuter kaasas, siis saame siia ehk wireless neti. Jeei! Eks ma pean väla mõtlema, kui palju ma pappi hakkan võtma 😀 Hehehehee..

Täna hommikul käsime poes, laps ostis endale paksema magamiskoti, kuna hosteli elekter läheb pidevalt ära ja siis radikas enam ei küta ning öösel läheb jube külmaks. Nii juhtus ka täna. Ostin endale uud akud ja panin õhtul laadima, hommikuks oli elekter läinud ja mul pole õrna aimugi, kaua elektrit üldse oli. Igatahes on need akud nüüd rikutud. Aitäh.

Kohalikus kaubanduskeskuses sain täna ka netti — 20 minutit 2 dollarit. Muidugi see nõme süsteem, et saad aint brauserit (IE) avada, enda mälupulka vms ei saa kasutada. Nõme. Ja Orkutit ta ei taha avada, kui avab, siis lehe kujundus on tuksis, asjad kõik laiali nagu tuvisitt asfaltil. Vaatasin ka kuidas mu Sydney galerii paistab, oli täitsa ok, aga IE-s lööb pildid allapoole kommneteerimiskasti — IE jälle ei saa millesti vist aru, ei vaeva enda pead sellega, standardeid austavates brauserites on kõik ok, seega on see külastaja enda probleem, kui sellist tarkvara kasutab, mis ei näita asju õigesti. Pealegi teavad nagunii kõik vähegi ajuollust omavad inimesed, et IE on ebaturvaline, lubades arvutisse salaja installida tarkvara, mis varastab su paroole ja pangakoode jne…

Kohutav, kui paksud nad siin ikkagi on! Naised on nagu emalaevad, kulgevad ostukäruga ühest riiulivahest teise, hoolikalt jälgides, et riiul ümber ei lähe, paigast ei nihku või kogemata kaasa ei tule… Õnneks on siin riiulite vahel mahukad vahed… Ma ei kujuta ette, kui sellised pekid meie Maximasse läheksid… Täielik multika stsenaarium…

Siinsed hinnad on paljudes kohtades antud ühe sendi täpsusega, aga kõige väiksem on siin 5 senti. OK, nad üritavad inimesi rohkem pangakaarte kasutama sundida! Vale. Nad nõuavad mitmetes kohtades, et sinu arve oleks nii ja nii suur, et kaardi maksta saaks.. Seega nokk kinni, saba lahti. Miks siis panna hinnad nii tobedad?

Täna õhtul tegi meie toa koreakas meile süüa — kartulikotlette (riivitud kartul + sool ja pipar praetult), praemuna (lahtiklopitud muna soolaga praetult), praekartul kaunpipra ja veiniäädikaga (viilutatud kartul, tükeldatud punane pipar ja tilgake veiniäädikat pannil läbi kumutatult), kastmeks soja ja veiniäädika segu. Suu õhetas päris korralikult, aga see natuke, mis ta tegi, täitis kõhu korralikut ära 🙂 Niiet kõik paksud — austraallased ja muidusööjad — rohkem pipart!

Jaapani tsikk ütles, et maasikapakkijana oli keegi tema sõber saanud eelmine nädal 200 dollarit, mis on väga närune palk. Arvutasime siin natuke ja jõudsime arusaamisele, et tibi kas pakib megaaeglaselt või ei käi ta tööl või ei ole tal tööd teha — sest nii aeglaselt ei ole lihtsalt võimalik pakkida! Korea kutt seletas siin, et tema teenis Sydneys üle 500 doltsi kätte — see oleks küll normaalne, kuigi ma arvan, et siin seda ei saaks, siis 350-400 võiks siin küll saada. Kui ei saa, siis me läheme ära, sest teise aasta viisa jaoks me ei pinguta, keegi meist siia jääda ei taha, aga enne eestisse tulekut tahaks ikka natuke päikest saada… 🙂

Mina ise eestisse ei kipu ja selline elu — natuke tööd ja vaba kui lind — mulle meeldib 🙂 Kuigi siin ei ole nii kena, kui ma arvasin, siis siiski on võimalik nii elada, nagu mulle meeldib — carefreelt. Niiet jah, tegelikult mulle jube täitsa meeldib siin! 😉 Jeei. Täna arutasime siin, et kui laps ja Laura tahavad tagasi minna, siis mina küll tagasi ei kiirusta — eestis on elu närviline, samad näod ja samad kohad, mis ma seal ikka tegema hakkan 😉 Ja Eesti talve ma tagasi ei tule! Niiet kõige varem võiksin ma tulla koos lõuokestega märtsis-aprillis ;), aga võimalik, et ka koos pääsukestega mais.

Kas tõesti hakkan ma selle koha võlusid lõpuks nägema? 🙂

Aga see no-worries käib jätkuvalt ärvidele… ja Alrighty… Jesus Christ!

Avardunud maailm

Posted in Caboolture by fallenboy on 26. juuli 2008

26.07.2008 Caboolture

Täna oli jälle vaba päev. Ei kujuta ette, kui palju ma palka hakkan saama, kui nädalas vaid mõned üksikud päevad tööl käin :S Arvasime, et meie sammud viivad meid siis vaba päeva puhul siia lähedale asuvasse Brisbie saaele, kus peaks olema vist mingi looduspark vms, aga kui meie bussijaama jõudsime, oli buss juba lahkunud ja nii me siis läksime vaatasime, kus on see kaubaduskeskuses, mille avastas jaapani tibi (peale seda, kui ta voodist välja kukkus). WOW. Meie kõrval kohe, üle järve on teine pisike koht Morrayfield ja seal on suur-suur kaubanduskeskus, kust saab osta igasuguseid huvitavaid asju, süüa ja filme vaadata. Igati taevalik koht — meie kõigi jaoks läks elu kohe palju lahedamaks — saan siin ära vaadata Salatoimikud!

Kino pileti hinda ei tea ja kui panin oma kaardi sularahaautomaati, mis lubas piletit osta, jooksis automaat kokku, kaarti tagasi ei andnud ja panga teenindusest öeldi, et kõik on läbi — nemad neid kaarte tagasi ei anna, nad hävitavad need ja ma pean enda kodupangast uue kaardi taotlema. Nagu WTF! Ühispank ei saada ju Eestiski pangakaarte posti teel, mida muud me siis veel räägime, eksole. Täielik jamadus. Aga õnneks tuli üks onu, kellel on kuldvõtmeke ja ta avas masina, võttis kaardi välja ja andis mulle. Ma olin nii õnnelik, et pidin tema suurt keha isegi kallistama, aga hea, et ma ei teinud seda, sest ma olin vale kaardi sisse pannud ja sellega ma poleks niikuinii midagi teha saanud. Ma olen ikka üks hiiglama blond!

Vodafone sucks. Mul on siin Vodafone, aga nende internet läbi mobiili on eelajalooline — arvestatakse MINUTI järgi tasusid (10 minutit 2 dollarit). Teretulemast aastasse 1998. Seega ma ostan endale veel teise prepay (kõnekaart) kaardi, Optuse oma ja siis saan kasutada oma moblaga netti siin — lükkan aga läpakale järgi ja modemit pole vaja (jumal tänatud, et mul on 3G telefon). 50 dollari eest kuus saan 100 mega netti ja 370 dollari eest rääkida 😉 Pole paha. Kui maksaksin 70 dollarit, saaksin 300 mega netti. Ma alguses võtan 50 dollarise paketi, vaatan kuidas see nett siin siis ka on, kas tasub upgradeda. Pidin juba 50 ära tegema, aga nad tahavad siin prepay jaoks ka mingit isikut tõendavat dokumenti, mida ma kaasas ei kanna.

Homme on pühapäev ja tahetakse teha hostelidevahelist jalgpallivõistlust. Meie spordialtide inimestena loomulikult sellest osa ei võta ja läheme Brisbie saart vaatama 😉

Vastus kommentaariumis toimuvale

Posted in Austraalia by fallenboy on 25. juuli 2008

Tere tibulinnud!

Anna, tema ema ja Stever arvavad, et elu siin Maa tagaküljel on kohutav ja minu loodetud pudrumäge siin ei ole ning ma veedan enda päevi silmi peast nuttes. Räägin siis nii, nagu asjad minu arust on.

Olen ma pettunud? Natuke küll. Ma lootsin siit eest leida midagi ilusat ja lahedat, mida pea kõik blogijad, kes eelnevalt Austraalias on käinud, väidavad. Ma ei leia seda – majad on räämas, iluaedu ei ole, linnade üldmulje on ekletiline ja struktureerimata, pidevalt kohtab maju, kus üks sein on värvitud kolme rentniku poolt kolme erinevat värvi ja pahatihti teed värvid omavahel ei sobi, värvimise kvaliteet on erinev jne jne jne. Tänu sellistele pisiasjadele on üldmulje rõhuv, masendav ja närviline..

Minu põhimure ongi selles, et ma kujutasin ette, et ma satun lahedasse ilusasse linna, aga need linnad, kuhu ma olen sattunud, seda kindlasti ei ole — kui ma mõtlen Austraalia peale, kangastuvad mulle räämas majad ja elu suhtes pohhuistlikud inimesed. Kui sõita Sydneys ringi, jääb mulje et oled sattunud agulisse selle kõige halvemas tähenduses — palju pealtnäha räämas ehitisi. Võimalik, et tegemist on kultuurishokiga sest…

INIMESED on siin väga sõbralikud, ääretult abivalmid ja toredad. Minu jaoks pisut liiga sõbralikud ja jutukad… Igal pool on “no worries” mentaliteet ja seesamune mentaliteet on arvatavasti põhjustanud ka selle, et kedagi ei koti, millises majas ta elab, kas seda on ilus vaadata, kas kõrvuti asuvad majad omavahel ka harmoniseeruvad jne jne… Selline suhtumine meeldib mulle ja ma tegelikult saan aru, et see viis, kuidas nad elavad ongi tegelikult täiesti õige — miks muretseda millegi nii ebaolulise pärast nagu on seda maja värv? Aia väljanägemine vms… Pohhui ju! Aga mina olen pärist kusagilt, kus see on (üle)tähtsustatud ja sestap ka see … kultuurishokk.

Kas ma tahan tagasi? Kuid kui te arvate, et ma tahan tagasi ja vihkan seda kõike siin… Voilaa 😉 Saite tünni! Mulle meeldib hetkel elada lihtsalt eksisteerides, muretsemata tuleviku pärast. Elan hostelis ja naudin hetke. Mul pol internetti, seega ma suhtlen inimestega, kirjutan blogi, kuulan muusikat ja veeretan päeva õhtusse. Töö on siin kah selline .. mänglev. Hetkel on minu suuremaks mureks see, et väljas jalad märjaks ei saaks ja kui palju ma teenin palka (täna oli palgapäev, aga ma ei ole veel saanud pangakaarti, seega ei saa kontot kontrollida). Kui ma saan palka normaalselt, siis peale kolme kuud läheme Suure Korallrifi juurde, Whitsunday saartele. Lugesin, et seal on võimalus, et laev viib sind rannale, paneb maha ja tuleb sulle 3 päeva pärast järele — ja nii sa eladki saarel 3 päeva nagu Robinson Crusoe 😉 Lahe, eks 😉 Ja kui väga hästi raha saame, siis läheme Fijile! Ma tahan veel ära näha vihmametsa, kindlasti kusagil valge liiva ja türkiissinise veega kohas päikest võtta ja võib-olla ka vaadata Uus-Meremaad.

Kui mõtlen, et peaksin tagasi tulema sinna õelate inimeste juurde, siis hakkab mul lõug värisema… Ei taha veel tagasi! Aga selline plaan nagu siia tulles oli — jääda Austraaliasse elama, taotleda siin Skilled Worker’s viisat — EI! See sai selgeks kohe, kui Austraaliat olin natuke näinud. Ma olen siiki liialt Euroopaga harjunud ja kuigi mulle meeldib austraallaste mentaliteet, ei tahaks ma muutuda nendesarnaseks, aga muidu siin elada ma ei saaks. Võimalik, et kui ma oleks rohkem Kodus ja Võõrsil vaadanud ja kohaliku elu-oluga rohkem kursis olnud poleks sellist shokki nagu hetkel on. Kes teab…

Ma ei taha küll veel tagasi, aga mul on juba mõned mõtted, mida Eestis teha… kindlasti ei taha ma elada edasi sellist “elu” nagu ma enne siiatulemist elasin — see ei ole elu, pigem eksisteerimine. Ja kui ma tagasi tulen, siis ma pean ju jälle kõike algusest alustama — ja see idee mulle meeldib 😀

Kokkuvõtteks — ma ei ole Austraaliast vaimustuses, küll aga ma naudin igat hetke oma praeguses elus ja ei taha tagasi külma ja võistlevasse maailma 🙂 Nagu mu sõbra sõber ütles, kui sai teada, et ma läksin Austraaliasse — “Niiet tal saigi siis tsivilisatsioonist kõrini?”.

Starry, starry night…

Posted in Caboolture by fallenboy on 25. juuli 2008

25.07.2008, Caboolture

Tere hommikust!

Kõigepealt tahaks ma teid raisku sõimata — tra kas te tõesti olete nii imbetsillid, et aru ei saa, et meil on ajavahe! Kui te helistate oma arust õigel ajal eesti aja järgi, siis on meil öö! Ja kuna me ei ela siin üksinda, eksole, siis teie fucking telefonikõne tähendab seda, et te ajate keset ööd üles vähemalt 6 inimest. Naerate ameeriklasi, aga ise olete samasugused imbetsillid! Meil on Eestiga 7 tunnine ajavahe, seega kui teie helistate kell 8 õhtul, on meil 8+7=15 = 15-12=3. Kell 3 öösel! Just selline asi juhtus täna öösel! Vaevalt, et mina ainus olin, kes üles ärkas selle kõne peale. No ma ei saa aru, kas te tõesti ei suuda mõelda!?

Lisaks sellele kukkus korea tibi ööel voodist välja, nina vesine nagu maasikal ja kiljus nagu pilu. Ah jah, ta ju ongi… Hommikul oli vähemalt tore tema üle natuke irvitada. Jumal tänatud, et ta ei maga nari teisel korrusel, siis oleks pea lõhki olnud nagu paberikott ja terve maa verd täis, katsu siis magada nii, eksole… Jumal jumal.

Täna on vaba päev, seega me läheme Brisbanesse, teised lähevad poodlema, ma lähen maili kontrollima ja postitusi üles laskma.

Ja jätke siis meelde: kui teil on õhtu, on meil öö, kui teil on päev, on meil õhtu, kui teil on hommik, on meil päev ja kui teil on öö, on meil hommik. Ei ole nii raske ju!?

Ja oi kui keegi peaks veel valel ajal helistama — oi oi…

Teine tööpäev

Posted in Caboolture by fallenboy on 24. juuli 2008

24.07.2008, Caboolture

Terve täispikk tööpäev on läbi. Kestis see kella üheksast hommikul kuni kella neljani õhtul. Jäi mulje, et enamik päevast möödus pause ehk smoke-sid pidades… lisaks veel lõuna.. Pakkimine läheb juba suht ok, ma arvan — väga palju karpe tegasi ei tule, kui tuleb, siis on tavaliselt natuke liiga vähe kastis või siis on jälle mõni nina vesine (maasika ots surutud liialt kõvasti vastu kasti). Minu ees istub malaisia eit, hull aktivist, kes viskab mulle vahel pilgu peale ning kui ma midagi valesti olen teinud, siis räägib läbi nina nagu pilule kombeks “Nooo, mai laaav, nooo..” ja näitab kuidas õigesti teha. Oleks, et asi piirduks vaid minuga, oh ei, ta õpetab ja kommenteerib kõiki, kes meie liinil töötavad… Niiet tema populaarsuse võite ise välja arvutada ridade vahelt saadud andmetest.

Kuna siin on juba teist päeva vihmasadu, siis homme me tööle minema ei pea. Kui vihma ei saja, siis läheme linna 😀 Brisbanesse, sest lapsel on kingad puhta puru ja vihma pritsib täiega sisse ning Laura tahab kah poodelda. Homme peaks olema ka meie esimene palgapäev, heal juhul laekub mingi 20 dollarit arvele, seega läheme arutult laristama.

Vihmasadu on toonud välja ka eestlaste ja austraalsaste sarnasuse — nimelt sarnaselt eesti kevadisele
teeparandusele käib siin talvine katuseparandus — kui katus katki, pannakse välja sildid “CAUTION! Wet floor!”… Muidugi ma julgen arvata, et eestlased panevad silte üles laiskusest ja vaesusest tulenevalt, austraaliased aga pohhuismist.

Täna tööle ja tagasi sõites (käime nüüd bussiga, see on 2 korda odavam, kui hosteli takso), vaatasin, et nad ei tea, mis on iluaed — neil on küll maja ja maja ümber aed, aga heal juhul on seal muru niidetud ja prügikast ei aja üle.. aga prügikast on kohe ukse ees ja neid on kohe mitu, sest austraallased sorteerivad oma prügi peaagu et 75% ulatuses (oli vist nii, ma kusagilt lugesin ja ei mäleta enam kusagilt).

Täna tutvustasime hostelis ennast pisut ebatraditsiooniliselt, kui tegime süüa ja kõik küsisid, mida me teeme, aga kuna söök ei tulnud väga hästi välja ja välimus oli sellel kah selline, et ei saanud aru, kas see oli seeditud või seedimata toit, siis naersime ja ütlesime, et see on improvisatsioon ja täpselt ei tea, mis see võiks olla. Pilud naersid, pühkisid pisarad ja hakkisid edasi.

Siinkohal annan teile ühe hea korea retsepti, mida te võite teha ja siis mulle teada anda, kuidas see asi maitseb:

* viiluta kartuleid
* lõigu tomateid
* haki küüslauku
* varu tomatipastat
* pane valmis spagetid

Pannil prae kartulid, tomatid ja küüslauk, lisa tomatipasta ja kõige lõpuks lisa sellele kõigele keetmata, täitsa kõvad spagetid. Ürita segu segada spagette lõhkumata kuni spagetid on pehmed. Kui see sul õnnestub, serveeri oma kemüüset viilu saiaga (1/3 väikest või 1/7 suurt pätsi).