Allmaailm

Tagasi Fraser Islandilt

Posted in Hervey Bay by fallenboy on 24. Sep 2008

24.september 2008, Hervey Bay, Queensland, Austraalia

Elus, väsinud ja elevil nagu teismeline, kes on just alustanud sekseluga!

Alustame algusest.

22. septemberil ehk 3 päeva tagasi pakkisime Fraseri saarel vajalikud asjad kokku ja asusime Woolworthi (supermarket) poole teele, millest ostsime 3 päeva toidu- ja joogivarud. Peale seda kimasime River Headsi, kust pargas meid Fraseri saarele viis. Väidetavalt võib selle pooletunnise meresõidu ajal näha ka delfiine, meile neid loomulikult ei näidatud.

Kui jõudsime saarele, asusime teele Central Stationisse, kust pidime peale võtma joogivee toidu tegemiseks.

Esimene WOW! Ma arvan, et teine kogu Austraalia getaway jooksul.

Kõrged-kõrged ilusad puud, puude alt lage, pisikene puust majake suurte puude all… nende all. WOW! Algus oli paljutõotav! Jõudes randa jäime liiva sisse kohe kinni. Alustades rannas 4WD kihutamist kohtasime ka kahte dingot — ja äärmiselt ligidalt. Etteruttavalt võin öelda, et see oli ka ainus kordtsikut koera kohata🙂

Järgmisene peatuspunkt oli Wabby järv (Lake Wabby)

Teine WOW!

Lake Wabby oli kindlalt meie päeva tipphetk! Tegemist on siis metsa ja tohutu suure liivadüüni vahelise kristallselge veega täidetud järvega. Ühel pool mets ja teisel pool liiv muudavad vee peegelduse kollakasrohekaks, mis paistis äärmiselt maaliline välja. Peale pisikest suplust catfishidega liikusime tagasi rannale, kus otsisime telkide ülestõmbamiseks ja õhtusöögi valmistamiseks koha. Sealsamas laagris oli ka esimene kord, kui ma sõin grillitud maisi või ja soolaga — väga hea! Miks grillitud mais? Sest meie seltskonnas oli ameeria tibi, kes ei petnud meie lootusi ega purustanud lolli ameerikale stereotüüpi*. Lisaks sellele ta väsitas kohutavalt, sest ta patras nagu tatraveski. Ma kahtlutan et ta isegi mõtles kõvasti… Aga kokkuvõttes oli ta väga lahe.

Lisaks maisile tegime ka salatit, keedetud kartulaid ja grillvorstikesi — meie Lapsega olime platsis oma veggie-vorstikestega.

Peale õhtusööki trimpasime meie Lapsega Bundabergi kauaaegsete elanikena Bundabergi rummi koolaga ja vajusime suhteliselt ruttu magama.

Järgmisel päeval, 23. septembril, peale hommikukohvi, mida jõin olles jalgupidi Vaikse ookeani vetes, liikusime mööda randa edasi põhja poole, et vaadata üle Mahano laeva vrakk. See on ilusa ajalooga laevuke, mis peale teist maailmasõda kahjuks kaotsi läks, vms.

Peale vrakki liikusime edasi, et jõuda Indian Headi. See on kalju, mis ulatub merre ja mille otsast on meeletult kena vaade. Lisaks kõigele nägime sealt otsast ka haisid ja kaugustes vett õhku pritsivat vaala.

Järgmisse sihtpunkti jõudmiseks oli meil väga vähe aega, seega pidime kiirustama, sest tõus oli tulemas ja tõusu ajal ei ole rannas just kõige parem sõita, sest rannariba on väga kitsas ja liiv väga kuiv. Lisaks võivad jalad märjaks saada. Suure surmaga jõudime Eli oja äärde — see on oja, mis jookseb mööda rannaliiva. Peale seda ei olnud teeolud sugugi paremad — lained võtsid ühe rohkem randa enda alla ja vette me ei tohtinud autoga sõita. Circa pool tundi peale seda, kui me oleksime pidanud rannast lahkuma, me seda ka tegime — keerasime rannast metsa ja tegime peatuse külakeses, kus valmistasime lõunat. Peale lõunat vahetasime ka autojuhti, sest iiri kutt, kes senini oli autod juhtinud, oli väsinud ja ameerika tibi, kes istus ja õpetas kogu senise aja juhi kõrval, sest isa ostis talle 4WD, kui ta 16 sai, võttis juhtimise üle. Ta sai väga hästi hakkama!

Järgmised peatuspunktid agendas olid Birrabeeni ja Basini järved, kuna aga saarel teeolud niigi halvad ja nüüd juba kellaaeg takka kiirustas (ca poole tunniga läheb pimedaks, st hiljemalt kell 5, veerand 6 peab valmis olema pimedust vastu võtma…) viskasime pilgu vaid Birrabeenile peale — no ei oleks pidanud vaeva selle pärast nägema — järv nagu järv ikka, ei midagi erilist.

Napilt enne pimedut jõudsime Central Stationi parkimisalale, kus pargivaht tuli meid tervitama ja reegleid tutvustama ning lõpetas oma etteaste avaldusega, et tema ei saa aru, miks meid siia parkima lasti, kui terve parkimisala on täis lastega peresid, sest käimas on koolivaheaeg. No andke andeks, aga kui lapsed peavad kell 9 magama minema, siis ärgu ronigu saarele, kus mõned inimesed peale pooleteise kuulist Bundabergist rabelemist lõbutseda soovivad! Kurat võtku! Aga muidu oli Central Stationi laagriala fantastiline – asus see kõrgete puudega metsas niiet võis tunda enda natuke nagu vihmametsas!😉 No mulle metsinimesena see kohe kohutavalt meeldis. Väga lahedad oli ka dussi-WC majake — pisikene majake kõrgete puude all, kus 1 dollarilise mündiga sai 5 minutit sooja dussi nautida. Kuna enne mind ennast dussitanud vanem härrasmees unustas seebi kabiini, sain ka mina ennast seebitada. Mull-mull…

24. septembril pidime külastama kahte järve, millest üks on väga kuulus Lake McKenzie. Eelmise päeva maratoni peavaluga meenutades otsutasime, et jätame selle teise järve vaatamise ära, sest Austraaliale kohaselt võib see teine järv olla üles kiidetud mitte-midagist ja me lihtsalt raiskame aega, närve ja tagumikulihaseid, kui me selle juurde sõidame. Nii läksimegi kohe hommikul Lake McKenzie juurde ja võtsime päikest, ujusime ja pidasime seal oma viimase söömingu. Lake McKenzie on kuulus, sest selle järve liiv on väge peen — nii peen, et sellega võib poleerida ehteid. Kahjuks on ta ka piisavelt peen, et minna igasse kehaõõnsussesse ja sinna kinni jääda. Ja tegemist on valge liivaga. Niiet kujutage siis ette helesinese veega järve, mille ümber on valge liiv ja tumerohelised puud-põõsad… Jaa, see on ilus…

Järve ääres lõunat valmistades jalutas meist mööda suur-suur sisalik (ca meetripikkune), kes vahel inimesi närida armastab ja keda Guaanaks kutsutakse. Niiet kokkuvõttes nägime me saarel olles dingosid, haisid, vaala (kaugelt) ja guaani. Pelikanid ja muud linnud sinna peale. Kahju vaid, et dolfiine ei olnud kodus…

Meie otsus ära jätta teise järve külastus oli väga hea — lake McKenzie juures päevitades läks ilm pilve ja ega ta suurt enam ei selginenudki. Lisaks hakkas ka suhteliselt külm… Niiet meie jaoks oli ka see väga hea otsus, et me nõustusime 1 päeva varem saarele minema — vastasel juhul oleks meie 2. päev olnud külm ja pilvine.

Kolmas päev lõppes juba Hervey Bays, kus me mehhiko naccosid ja taccosid sisse ajasime ja hosteli välja tehtud õlut peale rüüpasime.

Nüüd saarel käinuna võin kinnitada, et asi on oma raha väärt!

Õhtul helistasin Ayri, Delta Backbackersisse ja leppisin kokku, et läheme nende juurde. Ayr — here we come!

***********
• Ameerika tibi sai Londonis parkimistrahvi, mille ta vaidlustas hoolimata sellest, et ta parkis bussipeatuses.
• “Best meat comes from the butchers”
• “I went to safari in Safari desert — I never imagined it could be so sandy!”
• Peale päevast juhi kõrval istumist ja sõidu kommenteerimist: “I’m so tired, I’m not used to think. I think my brain hurts!”

• Kaarti uurides –
ameerika tibi: “Where are we?”
iiri kutt: “Here” näitab sõrmega kaardile, kus on suur punane täpp ja rasvases kirjas “You are here”.
ameerika tibi:”How do you know?”
iiri kutt: “Well it’s written here: “YOU ARE HERE”,”.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: