Teretulemast metsa

Sarikas

Soine mets

Öko voodi

Maagiline mets

Maagilised seened

Katus

Veel maagilisem mets

Maagiline mets veebruaris…

… ja augustis

Lie Back Sweetheart think of Estonia #TrueBlood S3E3

This bitch put Estonia on map!

Pühapäevapildid

Kadrioru park

Täna on see kauaoodatud ja tähtis päev, mil ma saatsin ära avalduse oma Austraalias kogutud superi/pensioni kättesaamiseks.

Lootsin, et saan asjaga lihtsalt hakkama — saadan oma andmed ja tööandjate ABN-id maksudega tegelevasse firmasse ja nemad ajavad kõik vajalikud fondinimed ja kliendinumbrid välja, kuid kui välja tuli, et tegelikult peab ikkagi ise need andmed välja uurima, loobusin vahendajatest ja otsustasin selle ristiretke ise ette võtta.

Mida pensioni kättesaamiseks vaja on?

1) Lahkuda Austraaliast
2) Kehtetu või aegunud viisa (kehtiva viisa tühistamise juhend, inglise keeles)
3) Superfondi nimi
4) Superfondi kliendinumber
5) Superfondi muid andmeid, mis on tavaliselt fondide kodukatel olemas (igasugused numbrid)

Siis sammuda Austraalia Maksuameti kodulehele, pensionitagastuse lehele. Sisestada enda TFN-number, nimi, sünniaeg, riik, passi number, konkaktandmed. Edasi kontrollitakse, kas taotlejal on õigus pensioni tagasi taodelda. Kui vastus jaatav ja leht ei loobi errorit (mida ta teeb 8 korda 10-st), tuleb sisestada enda pensionifondi ABN, enda kliendinumber, tööandja nimi (isiku, mitte firma nimi!) ja muud infot, mis ei ole küll kohustuslik, kuid mille olemasolu ehk kiirendab asjaajamist. Kohustuslikud asjad tundusid olevat Superfondi ABN (siit saab seda kontrollida-otsida: Super Fund Lookup), kliendi number, tööandja nimi.

Korraga saab sisestada palju-palju fonde ning võimalus on neid hiljem ka juurde lisada ning olemasolevat infot täiendada (jättes vormi poolikuks ja salvestades selle). Kui aga infot ATO jaoks piisavalt, võib avalduse ära saata. Leht küsib enne avalduse saatmist ka kinnitust, et Austraaliast ollakse lahkunud.

Mis edasi saab? 28 päeva jooksul peaks selguma, kuid suure tõenäosusega küsivad fondid lisainfot ja -dokumente, nagu näiteks passikoopiat, Austraalia lahkumise templit ja Jumal teab veel mida.

Elame näeme!

Huvitav, kas see asi liigub kiiremini, kui maksutagastus, mida ma ootan üle 8 nädala

Kuid ei ole halba ilma heata — Austraalia dollari kurss on peaaegu, et 11 EEK, seega kui kurss langema ei hakka, oleme omadega plussis, sest veebruaris oli kurss kroon madalam

Austraalia, tagantpoolt

Sattusin lugema blogipostitust, mis rääkis raha kokkuhoidmisest. Vaimustuti selles muuhulgas ka odavast hambapastast. Nüüd istume me maha ja vaatame mõned faktid üle:

Hambapastas on floor, mis on mürgine ja inimesele ohtlik.
Hambapastaga hambaid pestes peab loputama suud 8 korda, et lahti saada hammaste külge jäänud hambapasta osakestest, mis ei aita suuhügieenile kaasa. Peale 2. loputust on välja uhutud hambapasta kasulikud ained.
Valgendavad hambapastad põhjustavad igemete tagasitõmbumist (oma ja sõprade kogemus. Ei tasu uskuda juttu “liiga tugevast harjamisest”).
Hambapastas on palju keemilisi aineid, mis vaevalt et inimesele head on. Harjamise käigus tekkivad pisihaavad lubavad kõik need ained meie vereringesse.

Kole, kas pole?
Ma ei väida, et hambapasta tapab (kuigi internetis on palju lehti, mis seda väidet üritavad tõestada), kuid kui mul on võimalus ohtlikkust või siis minu jaoks võõrast ainest eemale hoida, siis seda ma üritan ka teha.

Alternatiiv?

Igas kodus olemas — sooda. Ja sool, kui keegi tahab.

Just nii lihtne see ongi — tee hambahari märjaks, kasta sooda või sooda-soola segusse (1:1) ja löö kikud läikima. Kui keegi muretseb abrassiivsuse pärast, siis VÄIDETAVALT on enamikel hambapastadel abrassiivsus suurem, kui soodal (ja soolal). Netist infot otsides ja inimeste kogemusi pimesi uskudes on paljud maininud, et nende hambaarstid on üllatunud nii headest tulemustest.

Soodaga pesemine valgendab ka hambaid, eemaldab plekke, lahustab hambakivi ja tapab suus elavad bakterid.

Loomulikult on see iga inimese enda asi, mida ta omale suhu topib, ma lihtsalt mainin ära alternatiivi, mille olemasolust ma isegi veel paar nädalat tagasi ei teadnud.

Soodaga, muideks, võib vabalt ka pead pesta — vesi ja sooda kusagil kokku segada ja pähe määrida. Tulemus ei vahuta (ülla-ülla), kuid tulemuseks on puhtad ja keemiavabad juuksed. Sima sattudes ei hakka kipitama kah. Mõned inimesed loputavad pead ka äädikaveega, et juuksed kauem puhtad püsiks, ei oska kommenteerida. Küll aga seisavad juuksed puhtamad soodaga pestes — pikalt pole proovinud, kuid peale 2 päeva ei paistnud, tundunud juuksed mustad. Shampooniga pestes paistavad.

Võta siis kinni, eks.

Aga see pole veel kõik:

Kõik need tsillitid ja keemia asjad, mida kästakse määrida pliidile ja vanni — palju parema tulemuse annab soodaga hõõrumine. Räägin jälle oma kogemusest. Plekid tulevad kiiremini ja vähema hõõrumisega välja.

Lisaks sellele veel — sooda, kui higipulga asendaja. Just — pisut soodat kaenla all annab parema tulemuse, kui higipulk või deodorant. Emakesel Loodusel läheb meel heaks ning riided ei muutu rabedaks. Ja keha ei saa keemialaksu, seega kõduneb laip kiiremini.

Kes midagi tarka teab ja viistib kommenteerida (IRW), siis palun väga.

PS! Ma ei viitsi otsida oma väidetele tõestusi, sest ma olen lugenud-uurinud sooda kohta palju ja pikalt ning ei mäleta kõiki neid kohti, kus midagi leidsin. Löö aga Googlesse “brushing teeth with soda” ja uuri ise.

Luik Lasnamäe karjääris

European wood anemone

Ah minge te õige metsa!

On kevad käes ja traktorist
ei saagi välja traktorist.
Sest iga usin künnipäev
on uue põllu sünnipäev.

- kommunist

Väljas on kevad võimust võtnud. Mõned detailid.

Liiga pika sabaga orav

“Pekki palun mulle mitte panna, maa on suht sula”

Kolmandal aprillil oli nähtavus halb, käisin pilte tegemas, ei eksinud ära

Puud udus

Märjad kivid

Kõik, mida ma siia nüüd kirja panen, on tõsi ja ainult tõsi, aidaku mind Maaema.

Tänane ilm ajas mind õue ja imestama, et lumi nii ruttu sulanud on. Veel ajas ta mind mööda tänavaid jooksma, kõva häälega Usheri uue plaadi Raymond vs Raymond laule laulma ja silda viskama! Ma oleks hea meelega ka ratta selga hüpanud ja kihutanud läbi loikude niiet pruun triip selja peal, aga ratast ei olnud.

Tänane ilm ajas mind õue ja imestama, et lumi nii ruttu sulanud on. Kuulasin vaikides, viisakalt ja viksilt klappidest muusikat ja jalutasin rahulikult mööda kõnniteed.

Aga natuke rõõmsam nägu oli ikkagi ees.

Linnud kevaded ootamas

Täna käisin õues! Oli tore. Suueks üllatuseks avastasin, et jää on lahelt kadunud, vaid mõned üksikud jääpangad vedelevad maas.

Tallinna laht kaks ja pool nädalat tagasi

Ilusat kevadet!

Paar nädalat tagasi juhtus imeline asi — minu sõbranna kannatas õudusunenägude käes, seega ei saanud ta ennast energiat täis laadida (kui inimene magab, laeb ta endasse kosmilist energiat). Ravisin siis ta terveks. Või õigemini — parandasin olukorra. Nimelt üks võimalus, miks inimene ei saa magada, näeb õudusunenägusid või külastavad teda lausa luupainajad, seisneb pahades vaimudes, st pahas energias, mis kuidagi on leidnud oma tee piinatu juurde. Ärge küsige, mis moodi see kõik töötab, sest ma ei ole nii palju asju veel endale selgeks teinud. Aga mis võib aidata sellisel juhul? Tuli. Tulel, nagu ka (voolaval) veel on puhastav toime. Kõige lihtsam ja ka parem viis enda ümbruse pahast energiast puhastamiseks on viiruk, sest viiruki puhul ei ole otsest leeki. Lahtine leek puhastab ruumi kõigest, kaasa arvatud ka heast energiast. Aga viiruk ajab ära paha energia. Seetõttu kasutatakse teda ka pühakodades.

Pahade unenägude vastu aitab ka igas hästivarustatud kaupluses müügil olev unenägude püüdja (aga ise tehtud on hästi tehtud). Nimelt jäävad inimest ärritavad unenäod nööridesse kinni, meeldivad seevastu pääsevad neist läbi. Unenägude püüdja peaks rippuma voodi peatsis.

Life slash Dreams by zach.stahl. Flickr

Niiet kui magamisega pahad lood — põletage toas viirukit ja kui unenöod on pahad, tehke unenägude püüdja.

Kui viiruki lõhn ei meeldi või mõni muud häda — otsige vabandusi ja kujutage ette et olete erilised. Ja kannatage.

Palun mulle mitte mingeid küsimusi esitada, ma olen alles amatöör ja ei ole kõiki seoseid veel maailma asjade vahel näinud/kogenud. Aga ma loodan, et 5 aasta pärast*, kui ma metsas üksida elan, saan ma maailma asjadest ka paremini aru

********************

Pensioniaeg!

Ehk kuna ma lahkusin Austraaliast, hakkasin tagasi kauplema oma makse ja pensioni. Maksudega on lihtne — saatsin maksudega tegelevasse firmasse oma kokkuvõtted ära (ise arvutasin viimaste palgalipikutest ja PAYG-dest) ja raha peaks saama kätte kuni 5 nädala pärast (minimaalselt 3 nädalat).

Pensioniga seesvastu natuke keerulisem.

Minu Austraalia viisa lõpeb alles juulis, seega pidin ma selle tühistama, sest muidu ma Superit kätte ei saa. Selleks saatsin Austraalia Immigratsiooniametile kirja, et ma soovin oma viisa tühistada (Requesting cancellation of an eligible temporary visa). Peale pooleteise kuu pikkust ootamist sain vastuse, et minu viisa on tühistatud.

Samal ajal, kui ootasin viisa tühistamist, üritasin teada oma superifondide andmeid. Ma ei tea, kas see on mingi Suur Saladus või milles viga, aga enamik tööandjad ignoreerivad seda teemat. Kuna ma töötasin tegelt vaid kahes kohast pikemalt, kust oleks midagi ka tagasi saada, siis peale 4-5 kirja kirjutas ühe firma sekretär mulle tagasi. Ja ülla-ülla eksole — firma ei olnud minu superit maksnud. Aga kuna Austraalia ettevõtetel on kohustuslik seda maksta, saatis tibi mulle mingid vormid allakirjutamiseks, mida olevat vaja minu pensioniandmete kättesaamiseks. Nojah, kui ta arvab, et ma pesueht idioot olen, arvaku edasi — ta saatsis mulle superfondi alustamise dokumendid. Ma ei hakanud protsessima, mis mul sellest, peaasi, et ta maksab selle superi ära ja ma saan selle tagasi taodelda. Teine firma, üks talu, ei ole ikka veel reageerinud mu arupärimistele. Kuna palgalipakal oli kirjas, et nad pensioni maksid, siis ma ei karda, et nad seda tegelikult ei teinud, vaid tahaks teada fondi nime — Austraalias on superi fonde vist üle 3000 ja valitsusel ega kellegil muul ei ole võimalust mugavalt leida kõik sinu superikontod… Samas aga firma, mis hakkab mul nende asjadega tegelema, saab ise kah neid asju tööandjatelt välja nõuda.

Kogu tänase loo õpetussõnad on järgmised: enne, kui hakkate superit tagasi taotlema, veenduge, et seda on teie eest ikkagi makstud. Jama ju, kui te jääte ilma enda teenitud rahast.

Jällegi paar päeva vana nali.

Sydneys olles käisin ma Mayeri all olevas food courtis ja tellisin alati soola-pipra kala ning nuudleid mingi tsillikastmega. Otsustasin neid järele teha. Otsisin mõned retseptid ja asusin teele.

Soola-pipra kala
Selleks sulatasin pool päeva hõbeheigi fileed. Kui see lõpuks suvatses üles sulada, lõikusin ta suutäiesuurusteks tükkideks. Kastsin tükid lahtiklopitud munasse, seejärel keerutasin neid jahu-soola-pipra segus ning praadisin rohkes kuumas õlis mõlemalt poolt kuniks kalatükid ilusad kuldpruunid oli. Seejärel tõstin kala WC-paberi peale, et õlist lahti saada.

Tulemus:

Soola-pipra kala

Väga hea maitses, kuid siiski ei olnud tegemist sellise maitsega, mida ma olin oodanud. Kuna vastava toidu retsepte on palju, on raske leida seda õiget. Muidgi muutis kala maitset ka see, et ma ei frittinud teda, vaid praadisin rohkes õlis. Aga nagu ütlesin — tulemus väga hea.

Kes retsepti tahab, siis seda mu ei ole, aga mul läks suht palju fileed, paar muna, paras ports jahu, natsa pipart ja omajagu soola.

Nuudlid aedviljadega
Sellega selline naljakas lugu, et vaja oli tsilliõli. Tegin seda siis ise tsillist ja õlist (praadisin tsillipipra tükke kuumas õlis 10 minutit). Internet rääkis, et kuumas õlis tsillit praadides muutub tsillipipar läbipaistvaks. No ma ei tea, mida nemad selle tsilliga teevad, aga mul igatahes kõrbes see ära ja õli muutus pruuniks. Ja ei olnud mittemingisugust põletavat maitset, nagu vaja oli. Ega paremini läinud ka teise satsiga — praadisin tsillit vähemkuumas õlis — ei kõrbenud küll väga hullusti ära, aga maitse oli ikkagi sama, nagu eelmisel — maitsetu.

Laskmata ennast sellest heidutada, praadisin küüne küüslauku, sobiliku sibula, pasliku porgandi ja paraja paprika kuumas õlis parajaks ja lisasin siis suvalt seeni. Kiirelt läbi segades lisasin omavalmistatud tsilliõli ja sojakastet. Kõige otsa valasin pehmeks keedetud nuudlid. Segasin veelkord läbi, lasin kuumal läbi minna ja valmis nad olid. Kella ei vaadanud, aga biloogiline kell ütles, et ei läinud rohkem, kui 10 minutit.

Jällegi — tulemus ei olnud selline, nagu lootsin, aga kõik, kes sõid, kiitsid:

Nuudlid aedviljadega

Mulle omaselt lõikusin toidule kõrvale paprikat, värset kurki, marineeritud peeti ja marineeritud ingverit.

Kõrvale jõin ma rohelist teed jasmiiniga — tavaline kotitee ei kära kassi sinnsamusesse kah, aga ma leidsin poest pakikese, milles on rohelise tee lehed pallikeseks keerutatud, juurde lisatud jasmiini kroonlehti — kui kuum vesi neile peale valada, avanevad tee lehed ja lisaks rõõmule maitse missugune!

Krõõks! — Ups, sorry! I know it’s rude, but it feels so good when it comes out *

***************
Bundabergi tarkusetera

Ma tean, et ma peaksin teiega jagama palju olulisemat — näiteks seda, mida ma hetkel teen või mida lõunaks sõin, või kurat võtaks, isegi sellest piisaks, et ma vajutaksin Lamebookis mõne sõbra staatusteate all linki “Like”, aga vahtige mind — ma ei ole kaasav ega sotsiaalmeediat mittemillekski pidav! Seevastu aga jagan Teiega midagi, mis on silmale ja hingele ilus ning mis ei risusta Teie mõttemaailma ega raiska aega:

Tallinna laht

No olgu siis.

15. veebruar 2010 Tallinn, Eesti

Lumekristallid

Vastupidiselt karjeristide valjult väljahõigatud arvamusele on elu maal täieti võimalik. Peale pea, et nädalast maal redutamist võin ma seda kinnitada. Varem, kui mu enda maailmavaade oli tugevalt proportisoonist väljas, karjäärihimuruse poole, kinnitasin ka ise, et ühe normaalse inimese koht on linnas. Nüüd, kui ma olen zukiinivagudevahel ohtralt maailma üle juurelnud ja (enda arvates) enda elu tasakaalu välja arvutanud, kuulanud ennast ja vaadanud enda sisse, leian, et asjad ei ole ikka päris nii, nagu kapitalistlik ühiskond ning sellest reziimist nakatunud meile ette dikteerivad. Ma olen edasi arenenud ja ma loodan, et minu hetkearvamus on välja kujunenud minu läbielamistest, ammutatud kogemustest ja järeldustest, mida olen teinud minevikus enda olukordade analüüsimistest.

Nagu paljud teist teavad, oli minu tagasitulek Eestisse seaotud muuhulgas ka sellega, et eesmärk, miks minu tee mind Austraaliasse viis, sai täidetud — piisavalt vaba ja rahulikku aega karjeristidest ja kitsarinnalisest ühiskonnast eemal aitasid mul paljudest asjadest aru saada. Esmajärjekorras jõudsin ma arusaamale, mida ma tahan (järgmiseks?) ja mis on minu jaoks oluline. Muidugi, kõik need vastused olid minu sees juba varem, aga et neid leida, pidin ma minema kusagile, kus mul lubatakse enda sisse vaadata ja kus minu kõrvu ei kisata soove, mis ei ole minu enda omad.

Ma tunnen, et ma olen jõudnud järgmisele astmele! Igav selle juures on see, et ma pean jälle minema tagasi enda vana raja peale, aga see on vajalik, et ma saaksin ühel hetkel rajalt maha keerata.

Teretulemast uue alguse teele, imejad!

Lumi

Rasvatihane ehk Parus major mädaõuna puu otsas

Hangevarjudes ma käin,
sinilitreid veel on lumes,
kaugus kahvatunud jumes,
valge saar ja valge väin.

Tuhmub taevas õhtu eel,
vöötgi tungal koldetuhas.
Ümber lumi tahmapuhas,
puhas lumi – mõtlik meel.

Magav mets

10. veebruar 2010 -15C

Ilus Eestimaa ehk väljavõtted Eestisse kolinu päevikust

Oi ma ei jõua ära oodata, milla ükskord lund näen…

12. august
Kolisime oma uude kodusse Eestis. Siin on nii ilus. Kõik on nii
ilus. Ei suuda ära oodata aega mil saan lund näha.

14. oktoober
Eesti – kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha
kõikvõimalikke värvide kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.
Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin
seal hirvi. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad
kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika
armastan.

11. november
Algab hirvede jahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi
tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle
hirmsalt meeldib siin.

23. november
Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga
kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi
ning garaazitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda
sõitis, pidime garaazitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan
Eestit.

24. november
Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu
garaazist. Mulle meeldib siin.

25. november
Veel lund. Ei saanud garaazist välja, ei saanud tööle. Siin on
ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

22. detsember
Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige.
Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma
kühveldasime lõpetan. Lollpea.

25. detsember
Häid kuradi jõule! Veel külma lund. Kui ma peaksin selle
värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta.
Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi
jääd ära sulatada.

27. detsember
Veel valget jama läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud,
väljaarvatud lumekühveldamine garaaziteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa
kuhugi minna, kuna auto jääb lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm.
Ilmatark ennustas, et veel kuni 30cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate
mitu labidatäit on 30cm lund?

28. detsember
See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter valget paska.
Selline kogus ei sula kindlasti enne suve. Lumesahk jäi lumme kinni ja see
värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata?
Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema
kogu seda sitta, mida ta mu majateele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma
seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

4. jaanuar
Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks
kuradi hirv jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10000.- Need kuradi
värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid
oleksid nad kõik novembris maha lasknud.

3. mai
Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära
roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.

10. mai
Kolisin Indiasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega
inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu
Eesti.

♪ Hetkel mängib iTunesis: Erykah Badu ft Lil Wayne & Bilal – Jump Up In The Air And Stay There

07.02.2010 Tallinn, Eesti

7,5 tundi õhus
2 tundi Singapuris
14 tundi õhus
Tere London!
32 tundi Londonis
Tere Tallinn!

Aga enne seda: Viimne päev Sydneys

Linde hirmutamas: Palun ärge söötke linde, nad hammustavad!
Ja küünistavad, näkitsevad, situvad.
Pildil: Kakaduud, Lorikeetsid, tuvi, iibis ja kägu

Et asi väga positiivseks ei lähe ja et ennast varsti näkkukargava negatiivsusega harjutada:

Mul on vettpidavaid tõendeid, et Ago Press, see “geiaktivistist” noorpoliitik, kes valimistel lubas iga tartlase suu munnimaitseliseks teha, on kolinud Sydneysse, abiellunud ja oma riietusruumi avanud. Asub see Kings Crossi ja Oxfordi tänava vahel.

Pilt räägib enda eest:

Mrs. Pressi Riietusruum

03. veebruar 2009 Sydney, NSW, Austraalia

Sydneys, Darling Harbouris asub Garden of Friendship, mida tuntakse ka Chinese Gardeni nime all. Aed on kingitus New South Walesile sõprusosariik Guangdongilt (asub Lõuna-Hiinas). Aed on tükike Hiinat Sydneys, koosneb erinevatest sekstioonidest, mida ühendab vesi ja mida lahutavad erinevad hooned-ehitised. Aia keskel asub suur Lake of Brightness, milles ujuvad samad ilusad kalad, kellega sain tuttavaks eile taronga Zoo Hiina aias.

Sissepääs on ainult kuus taala ja paar tundi jalutamist-pildistamist on garanteeritud.

Lake of Brightness

02.02.10 Sydney, NSW, Austraalia

Täna käsime loomaaias! Praamiga üle lahe ja köisraudteega mäe otsa. Loomaaed, nagu loomaaed ikka, aga oi! kui ilus-ilus — taimed, loomade elamistingimused ning niisama aiakesed. Väga tore. Kas $48 see ka väärt oli, on küsitav, kuid vahet ei ole — loomade hüvanguks mul sellest kahju ei ole — pigem annan raha loomadele loomaiaas, kui loomadele Riigikogus.

Endalegi üllatusena avastasin, et ma ei ole tegelikult kunagi näinud ülatavalt paljusid (kuulsaid) loomi — näiteks kaelkirjakut, sebrat. Rääkimata siis punasest pandast.

Ma ei tea, mis teema mul selle aasiaga on, kuid kogu päeva tipphetkeks, minu jaoks, oli lisaks singapuri nuudlitele Wild Asia ehk siis aasia aed, milles eksponeeriti vastavaid loomakesi. Nägin esimest korda muideks Bambit! Ehk siis täpilist hirve. Väga nunnu. Eriti sügava mulje jätsid pisikesed madalad ojad-kosed-tiigid, milles elasid suured-suured kuld- ja värvilised kalad. Lisaks veel lopsakas roheline ümbrus, paar jalutavat värvikirevat lindu, päikese käes läikivad sendid veekogu põhjas ja mu fotoka aku peaaegu, et tühi.

Meerkatid, gorillad, kaljukitsed… “WOW” ütleks Ingrid Tähismaa, “Pole paha” aga Villu Reiljan. Ja Andrus Ansip paluks taevast appi.

No mida on!?

Sydney Harbour Bridge

Käisin jalutamas. SEE jäi ette.

26.01.2010 Sydney, NSW, Austraalia

Ükspäev hostelis sättisin ennast ja olin Sydney-linna ilusaim backpacker. Saatsin Kings Crossil kõikidele prostituutidele õhumusid ja tõttasin maa-alusesse rongijaama, kus mind ootas hõbedane vagun ja kihutasin Botaanikaaeda. Chillisin tunnikese taimede vahel, chattisin lendavate rebastega, kes tegelikult on nahkhiired ja bitchisin Harry’s Cafe De Wheelsi juures ning loopisin ketshupit laiali. Kes ei tea, siis tegemist on üle maailmakuulsa kohvikuga, kus müükase austraallaste mõistes pirukaid ja kus kuulsused, kes tõmbavad kogu aeg koksi, pilte käivad tegemas. Peale seda läksin Pott’s Pointi, kus elavad lahedad inimesed, kes soovivad teistest eristuda ja käivad pea-aegu iga päev gay-clubides tantsimas (esmaspäeval ei käi, siis on klubid kinni) ning peale seda Hiinalinna, kus elavad tegelikult ka korekad, jaapanlased ja tailased. Käisin seal asuvas Paddy’s Marketi food-courtis einestamas.

See kõik on väsitav, aga see on minu elu, mida ma hetkel elan!

Harry’s Cafe De Wheels

Olen üllatunud, et hall mass nii kuri on…

MA TÄNAN KÕIKI FÄNNE, KES MULLE ON KIRJUTANUD!

26.01.2010 Sydney, New South Wales, Austraalia

Nagu silmad seletavad, siis olen ma jätkuvalt Sydneys. Põhjuseid selleks on mitmeid, sama palju kui põhjuseid, miks siin mitte olla…

Põhipõhjus, miks ma siin olen, on Sydney — ilus ja tore, vahva linn. Mitte vähemtähtis põhjus on ka see, et Laps sattus haiglasse. Kõikide tõsiselt mõeldud tervitused on igati teretulnud! Saatke positiivset energiat! Kõigile siiski teadmiseks, et tänaseks päevaks ei ole ta veel haiglast küll väljunud, kui tal läheb väga hästi ja kõik on olukorda arvestades väga hea.

Täna on Austraalia päev, mis on vist analoogne meie maal riigiks nimetatava institutsiooni sünnipäevaga. Palju õnne Austraalia! Mitte, et see mulle väga korda läheks…

Tööd otsin. Tundub, et mulle siiski ise pakkuma seda ei tulda, seega pean oma sitamajale kargud alla lükkama ja linna peale CV-sid jagama minema. Teen seda homme (samat juttu rääkisin ka 2 nädalat tagasi).

Midagi muud huvitavat ei ole juhtunud. Iga päev käin haiglas Last vaatamas ja siis ajan kusagilt välja lõuna- ja õhtusöögi, milleks tavaliselt on midagi aasiamaadest. Nuudlid, sushi ning erinevad vigurid taignas on lemmikud. Meriandidega olen kah Sina peale saanud — krevette ma lausa armastan, kaheksajalad on kah head, kui nad just väga suurte tükkidena pole. Kalmaaridega pean ma veel tööd tegema, aga ega tegelikult pole häda neil miskit! Täna näiteks sõin sishimit, mis on toored mereannid soja ja wasabiga serveeritult, lisaks mõni kurgi ja meriheinatükike. Merihein oli kastetud teriyaki kastmesse, mis mulle väga mokka mööda ei ole, aga ega elu ei peagi olema üks suur lust ja lillepidu.

Sashimi

18. jaanuar 2010 Sydney, New South Wales, Austraalia

Täna on see päev, kui me peaksime oma kenad tagumikud lennuki peale libistama ja Tasmaania poole sõitma, aga peale nädalavahetuse hooramist ei võta jalgu enam alla.

Nagu näha, siis oleme Sydneys veel ühe nädala. Rahast muidugi kahju on, aga mitte nii kahju, kui siis, kui oleme tööta kusagil Tasmaania võsas, sest jäime blondiinina hostelipidaja juttu uskuma pudrumägedest ja lilledest-liblikatest. Lood on nii, et Tasmaania hostelipidajad kinnitavad, kui ühest suust, et tööd nii, et tapab, tasub siia tulla, aga neil kõik kohad täis… Ja kui uurid mõne kohalikuma käest, et mis olukord on, vastatatkse enamasti, et sitta tööd jagub ikka, ole vaid mees ja hoia nina kinni. Aga peale paarinädalast litsislöömist olen ma jälle linnapoisiks saanud (ajasin üle pika aja isegi rinnakarvad maha) ja sellistesse asjadesse enam ennast segada ei taha (seda juttu räägin ma niikaua, kuniks mul raha on).

Kõik muud kohad, mis tunduksid enam-vähem olema, näiteks Sheppardon, Griffith jne, on tööst lagedad ja ega eriti kutsu jaanuaris-veebruaris kõrbe kah, seda kuumust ei tahaks enam eladeski kogeda.

Nii siis jäämegi esialgu Sydneysse, vahetame hosteli odavama vastu ja otsime mingit tööd — peale aastast põllutööd olen ma isegi nõus ettekandjaks hakkama! Aga karjeristiks ikka veel ei taha.

Pilte ma pole teinud, sest ei ole kusagile erilisse kohta jõdnud.

Tänavamuusik Darling Harbouris

14. jaanuar 2010 Sydney, New South Wales, Austraalia

Lubage ma alustan tänast ülevaadet väikese laulujoruga:

Minu silmis näed sa head
kuigi kurbus on minu sees.
olen haiget saanud sa tead
ja mul tunded tekkinud on.

Minu südamesse sa poed
hinges vaevab armuleek
minu omaks saanud sa nüüd
ja meil koos on olla hea.

Selles maailmas tunda, ma võiksin vabana
kuigi sisimas tunnen, et võiksid mulle kuuluda

Seda tean,ei olnud piisav et koos meid hoida(seda ma tean)
Seda tean,nüüd tunnen kuidas mul sees kõik piinab(seda ma tean)
Seda tean, mind painab südames üksainus soov(seda ma tean)
Seda tean, ma tahan olla vaid sinuga koos(seda ma tean)

Päike loojub merele
nutumaik on silmades
oldud koos on ainus hetk
mida meenutan ikka veel

Enam pole kõik endine
tunnen valu vaid südames
lahku läinud oleme
nüüd soovin ma sul head teed

Selles maailmas tunda, ma võiksin vabana
kuigi sisimas tunnen, et võiksid mulle kuuluda

“Üksainus soov”, Vaido Neigaus. Vaido põnev ja kirju elu leiab kajastamist aadressil vaidoneigaus.blogspot.com

Aga nüüd normaalsusesse.

Sydney.

Ei ole siin vahepeal midagi märkimisväärset juhtunud, kõik asjad on nii, kuis ma need jätsin. Sestap ei ole kolme päeva jooksul, mis ma siin olen olnud, midagi põnevat teinud. Kui Jumal ilma annab (mida ta vist ei tee), siis peaks minema ja kaema Taronga Zoo üle ning suures tornis ära käima. Täna pidime Manly randa minema, kuid kuna ma võtsin vabaduse olla tujukas, siis sinna me ei jõudnud. Ühesõnaga — mitte midagi ma siin ei tee. Puhkan, vaatan True Bloodi, mille Melbourni lennujaamast odavalt sain ja söön aasia toitu — nii toidu alla, kui peale.

Kui juba lennujaamast juttu oli — Melbournis peatati mind kinni ja otsiti läbi, sest turvamehed kahtlustasid, et ma olen suitsiiditerrorist. Jah. Tulid ja palusid paar sammu kõrvale astuda, jalad laiali ajada ja kõhuli puki peale ennast lasta, et nad saaksid kõik mu kehaõõnsusesd korralikult läbi otsida. Ma isegi ei hakkagi tagasi ajama — mulle meeldis see ja mul poohui, mida teie sellest arvate!

Kui juba lennujaamast juttu oli — Melbournis peatati mind kinni ja otsiti läbi, sest turvamehed kahtlustasid, et ma olen suitsiiditerrorist. Jah. Tulid ja palusid paar sammu kõrvale astuda ja selgitasid, et ma olen see juhuslik, kes otsitakse läbi, et olla kindlad, et mul ei ole lõhkeaineid. Nende üllatuseks mul neid ei olnud. Olgu jumal tänatud, et nad mõnuaineid ei otsinud, taskupõhjast oleks natuke midagi ikka kokku kraapinud.

Sydneys oleme esmaspäevani, siis läheme kusagile maale, vist. Esmaspäev on nii kaugel, et kurat seda teab, mis selleks ajaks saanud on. Austraalias plaane ei tehta.

09. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Austraallastele võib ehk andeks anda nende maitselageduse, aga kui bussi seinal, akna all, on kiri, et palun ärge sisenege bussi aknast ja tänava ääres on kiri, et siit tänava alt jookseb elektrikaabel, palun ärge kaevake… No ma ei tea.

Sydneys muidugi oli vahva see, et iga kord, kui rong peatub, tuletatakse inimestele meelde, et rongi ja perrooni vahel on vahe, et ärge sinna sisse kukkuge. Vahe on 1cm. Ja ikkagi õnnestub mõnel sinna vahele kukkuda. Kuidas? Ma ei tea! Nad on siin ju jube paksud, aga ikkagi.

Ja Põhja-Sydneys oli poes munariiuli juures kiri, et lugupeetud kliendid, palun võtke munakarpe hunniku osast, mitte ärge kakkuge neid kusagilt keskelt ega alt…

Hetkel on moes siin sellised soengud, et kuklas on lühikesed juuksed, aga tukk on hullult pikk ja geeliga püsti aetud. Ja jalas lühikesed teksad, millel on alt ääred üles keeratud. Ning muidugi need ülinõmedad nohikute prillid (mina arvasin, et moeohvrid saavad olla vaid gayd)…

Melbourne

08. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Te kõik kindlasti mõtlete, et mida kuradi juhtus peale seda, kui ma sushit sõin. Jah? Noh, sushi oli hea, riis ja toores lõhe sojakastme, marineeritud ingveri ja wasabiga. Aga tegelikult midagi põnevat sellest välja ei pigistanud.

6. jaanuar.

Flickris vaatasin Melbournei väheseid torne ja avastasin, et kahel neist on vaateplatvormid. Mõtlesin, et läheme päeval natuke madalamasse, Rialto tornidesse ja siis, kui päike loojuma hakkab, kaeme üle lõunapoolkera kõige kõrgema hoone. No aga võta näpust — 31. detsembril 2009 pandi Rialto tornide vaateplatvorm kinni. Ei tea, mis seal siis korda saadeti, et kohe nii… Ju backpackerid läbustasid ära. Nii või teisiti läksime Eureka Skydeckile, mis asub maast ca 300 meetri kõrgusel, 88 korrusel. Lift, mis üles viib, on lõunapoolkera kiireim, liikudes sekundis 7 meetrit, niiet maapinnalt 88 korrusele viis ta alla 40 sekundi. Nende sõnad.

Eks ta muidugi tore oli nii kõrgelt vaadata, aga pilte muidugi ei saa seal eriti teha — platvorm on tuba eksole ja mööda toa seinu ja põrandaid jooksevad LED tekstid, mis peegelduvad aknaklaasidel ja piltidele jäävad punased, sinised, kollased ja rohelised triibud peale. Aga mitte pruunid. Õnneks saab minna ka välja, võre taha, aga seal on natuke tuuline…

Ja EDGE! Te kõik mõtlesite, et millest minu kollane kummist randmepael sokib, et “I survived the EDGE”. Vaadake, lubage ma räägin:

EDGE on klaaskast, kuhu sisse sa saab minna ja siis sõita majast sellega välja, seda muidugi 88 korruse kõrgusel. Lisaks on klaas selline, mis vahetab sekundi murosa vältel oma läbispaistvust — alguses, kui ta majast välja sõidab, on ta pea-aegu läbipaistmatu, kuid majast väljas muutub ta BAHHH! läbipaistvaks. Kogu selle 9 minuti jooksul, mis kastis lubatakse olla, tuleb kõlaritest klaasiklirin ja raua väändusmise helid — seda kõike siis nõrganärviliste piinamiseks. Mina muidugi olin tugev ja ei kartnud, kuid natsa kõhe oli küll vaadata, kuidas jalge all on 300 meetrit ilusat tühja maad. Muidugi, kui klaas oleks puruks läinud, siis oleks kukkunud mingi pool minutit ja silmapilkselt oleks surma saanud, niiet tegelikult suht ilus surm oleks olnud. Parem, kui näiteks veenide lõikumine, kus sa ei sure verekaotusesse, vaid igavusse.

Vaade 300 meetri kõrguselt Melbournile

7. jaanuar

Järgmisel päeval, mis juhtus olevat eile, ja mil täitus mul 1,5 aastat Austraalias, käisime me Suurel Ookeani teel (Great Ocean Road). Kõik inimesed ootasid pikisilmi kahteteist apostlit (kellest 4 on juba ära surnud ja üks on mineku peal, niiet õige pea tuntakse neid kui S Club 7-t), aga kui meid vihmametsa tassiti, siis mul lõid silmad kohe särama ning Na’vi minus ärkas ellu… Mis teha, ma olen metslane.

Vaated muidugi on ilusad, ja kui päikesele just vastu ei pildista, siis fotodel on kah selline värvigamma, et Ho Ho Ho.

Otway vihmamets

Veel rohkem pilte on Flickris.

08. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Te kõik kindlasti mõtlete, et mida kuradi juhtus peale seda, kui ma sushit sõin. Jah? Noh, sushi oli hea, riis ja toores lõhe sojakastme, marineeritud ingveri ja wasabiga. Aga tegelikult midagi põnevat sellest välja ei pigistanud.

6. jaanuar.

Flickris vaatasin Melbournei väheseid torne ja avastasin, et kahel neist on vaateplatvormid. Mõtlesin, et läheme päeval natuke madalamasse, Rialto tornidesse ja siis, kui päike loojuma hakkab, kaeme üle lõunapoolkera kõige kõrgema hoone. No aga võta näpust — 31. detsembril 2009 pandi Rialto tornide vaateplatvorm kinni. Ei tea, mis seal siis korda saadeti, et kohe nii… Ju backpackerid läbustasid ära. Nii või teisiti läksime Eureka Skydeckile, mis asub maast ca 300 meetri kõrgusel, 88 korrusel. Lift, mis üles viib, on lõunapoolkera kiireim, liikudes sekundis 7 meetrit, niiet maapinnalt 88 korrusele viis ta alla 40 sekundi. Nende sõnad.

Eks ta muidugi tore oli nii kõrgelt vaadata, aga pilte muidugi ei saa seal eriti teha — platvorm on tuba eksole ja mööda toa seinu ja põrandaid jooksevad LED tekstid, mis peegelduvad aknaklaasidel ja piltidele jäävad punased, sinised, kollased ja rohelised triibud peale. Aga mitte pruunid. Õnneks saab minna ka välja, võre taha, aga seal on natuke tuuline…

Ja EDGE! Te kõik mõtlesite, et millest minu kollane kummist randmepael sokib, et “I survived the EDGE”. Vaadake, lubage ma räägin:

EDGE on klaaskast, kuhu sisse sa saab minna ja siis sõita majast sellega välja, seda muidugi 88 korruse kõrgusel. Lisaks on klaas selline, mis vahetab sekundi murosa vältel oma läbispaistvust — alguses, kui ta majast välja sõidab, on ta pea-aegu läbipaistmatu, kuid majast väljas muutub ta BAHHH! läbipaistvaks. Kogu selle 9 minuti jooksul, mis kastis lubatakse olla, tuleb kõlaritest klaasiklirin ja raua väändusmise helid — seda kõike siis nõrganärviliste piinamiseks. Mina muidugi olin tugev ja ei kartnud, kuid natsa kõhe oli küll vaadata, kuidas jalge all on 300 meetrit ilusat tühja maad. Muidugi, kui klaas oleks puruks läinud, siis oleks kukkunud mingi pool minutit ja silmapilkselt oleks surma saanud, niiet tegelikult suht ilus surm oleks olnud. Parem, kui näiteks veenide lõikumine, kus sa ei sure verekaotusesse, vaid igavusse.

Vaade 300 meetri kõrguselt Melbournile

7. jaanuar

Järgmisel päeval, mis juhtus olevat eile, ja mil täitus mul 1,5 aastat Austraalias, käisime me Suurel Ookeani teel (Great Ocean Road). Kõik inimesed ootasid pikisilmi kahteteist apostlit (kellest 4 on juba ära surnud ja üks on mineku peal, niiet õige pea tuntakse neid kui S Club 7-t), aga kui meid vihmametsa tassiti, siis mul lõid silmad kohe särama ning Na’vi minus ärkas ellu… Mis teha, ma olen metslane.

Vaated muidugi on ilusad, ja kui päikesele just vastu ei pildista, siis fotodel on kah selline värvigamma, et Ho Ho Ho.

Otway vihmamets

Veel rohkem pilte on Flickris.

05. jaanuar 2010 Melbourne, Victoria, Austraalia

Lõpuks! Kui mitu korda olen ma plaaninud Mildurast jalga lasta, kuid iga kord on tulnud hea töö või on raha otsa saanud. Kuid nüüd sai see lõpuks teoks!

Mildura viimane õhtu oli täitsa nitshevoo — ema viis meid pitsarestosse, käristas välja veinid ja pitsa, hiljem ka jätsi. Küll üritas ära rääkida, et me jääksime veel Mildurasse, aga ei. Kord sain ka oma mehesõna ütelda.

Eile varahommikul, pigem lausa öösel, kell 4, lahkusime Mildurast. Bussiga Swan Hilli ja sealt siis rongiga Melbourne’i. Pool 12 hommikul olime kohal. Hostelit plaanisime vaadata Kingi tänavalt, kuid üks oli täis ja teine tahtis koha eest 8-ses toas 30 dollarit (nädal 210 AUD), siis saatsime nad sinna, kuhu vaja ja läksime Flindersi tänaval olevasse All Nationisse – koht 4-ses toas nädalaks 160 dollarit. Muidugi on hind selline vaid siis, kui olemas nende kliendikaart, aga polnud hullu, ostsime kaardi. Siis aga avastas meie uus Ema, et oli meile pada ajanud, ja hind on nädalaks hoopis 180 AUD-i. Nojah, ikka odavam, kui 210 dollarit. Olime nõus. Ema ütles, et tore, 180 AUD-i ja kasseeris meilt 160. Laps maksis sulas, andis 200 taala, uus Ema andis 40 tagasi ja ütles, et näe, siin on 20 dollarit. Juhuu! Ja me oleme kahekesi neljases toas.

Hostel ise on nii ehk naa — suur vannituba, unisex, on küll korralik ja remonditud, kuid dussidest vesi niriseb ja temperatuur kõigub külma-kuuma vahel. Õnneks on meie toa vastas remontimata vannituba, mille dussinurk on 2x2meetrit ja dussipea läbimõõt meetrit pool. Ja vesi on hea. Seega võib rahul olla.

Tuba on kolmandal korrusel, seega aknast avaneb ilus vaade Spenceri ja Flindersi tänava nurgale. Kui vaid need trammid akna alt vaiksemalt läbi sõidaks, võiks siin 14 kuud olla. Aga nüüd oleme me vaid üksiku nädala, siis läheme Sydneysse.

Vaade meie toa aknast

Eile, kui saabusime, tegime tasuta trammiga ühe tiiru ümber kesklinna. Nägime enamasti magavaid, nügivaid asiaate ja koonereid linnakodenikke, kes tasuta sõidule “ei” ei oska ütelda. Tõesti, midagi rääkis ka trammi kõlaritest, aga seda eriti kuulda ei olnud sest asiaadid ja kohalikud patrasid mõnuga. Tulime trammilt sama targalt ka maha.

Hiljem käisime vanalinnas ja Southbankil, pildistasime pikki ja sirgeid maju ning itsitasime omasooiharate noormeeste üle, keda siin paistab olevat tunduvalt rohkem, kui Milduras vastassooiharaid.

Melbourne

Täna käisime vaatasime Shrine of Remembrance’t ja Royal Botanic Gardenit. Botaanikaaed on ikka mitu korda vahvam, kui Sydneys. Kindlasti soovitan kõigil külastada.

Tagasi tulles ostsime sushit.

Oli tore hommikupoolik.

Pandade natüürmort

Veel rohkem pilte on Flickris.